Suvi 2013

Kirjutamise tegin tõepoolest kalendrisuve viimastel päevadel, pilte panen juurde hiljem, nüüd kus juba sügis on alanud.

Suvi on nüüd läinud. Osaliselt juba ammu ja varsti saab ka kalendrisuvi otsa. Ma olen üsna sageli mõelnud teha kokkuvõtet möödunud suvest. Millegipärast pole jõudnud või jaksanud. Ühesõnaga, kirjutamine ei ole praegu minu suurim sõber. Ma parema meelega jutustan neid lugusid näost-näkku. Nii tundub kuidagi ilmekam ja kiirem.

Aga milline ta siis oli see suvi?

Kevadeti on see aeg, kui esimeste liblikate värvi alusel püütakse ennustada suve. Minul juhtus sellel aastal nii, et ma ootasin kirjut liblikat. Või õigupoolest ei jõudnud ma veel liblikaid oodatagi, kui ma märkasin ema juures maal ühte kollast iludust. Ma ei suutnud esialgu uskudagi, et selline asi võimalik on. Aastaid olen ma näinud kirjut ja nüüd siis kollane. Pidi tulema teine kollane liblikas paar päeva hiljem ja kinnitama üle, et tuleb kuldne suvi. Kirjud jäid sellel aastal kuidagi hiljemaks. Ja tagasi vaadates mulle tundub, et hoolimata võimalikest ette nähtavatest takistustest oli mu suvi väga kuldne. Liblikad sellel aastal ei valetanud.

Ma alustasin suvega sellel aastal tavatult vara. T lasteaia lõpp muutus justkui suve algushetkeks. Me olime oma rattad juba varem Tartusse transportinud ja igal vabal võimalusel olime T-ga kahekesi Tartus meie ka. Lisaks varakult alustamisele panin ma paika ka selle suve põhimõtted. Või õigupoolest oligi üks peamine põhimõte – ma teen ainult neid asju, mida ma teha tahan. Mitte ühtegi asja, mida ma pean tegema.

maikuus emajões

Et ma igatsesin oma Tartu kodu järele, siis oli meil T-ga sellel aastal linnasuvi. Me olime kahekesi kodus, võtsime ette asju mida on linnas hea teha ja nautisime Tartut. Tartus olek annab mulle liikumisvabaduse, ratas võimendas seda veelgi. Tartu on nii hea väike linn, kus jõuab ka jala randa ja ujuma, turule ja raamatukokku, poodi ja külla. Rattaga on see kõik lihtsam, siis jõuab ka Tähtverre spordiparki, Külitsesse ujuma ja Tõrvandisse niisama sõitma.

Ujumas

Suvi Tartus tähendas meie jaoks neid spontaanseid käike – raamatukokku koomiksite järele, siis turule maasikat või tomatit ja kartulit ostma; poolest päevast ratastega ujuma sõitmisi ja kaua magamist. Jah, mina, kes ma olen tuntud hommikune unetu olin võimeline sellel suvel hommikuti  kaua magama. Ma küll harrastasin hommikuti kuue paiku väikest ülevalolemise pausi – ma lugesin arvutist midagi toredat, vahel jõin isegi kohvi ja siis läksin tagasi teki alla unenägusid edasi vaatama. Teist korda ärkasin ma siis koos T-ga kümne-üheteist ajal. Ja see tundus olevat mõnus.

hommikusöök

Sügisel oli muidugi paar nädalat väga raske ennast voodist hommikuti üles ajada ja tööle minna. Nüüdseks, kus kuu aega on tööl oldud, olen ma tagasi “vabalt-ärkan-kuuest-üles-ja-olen-asjalik” rutiinis tagasi.

Meie õhturutiinid olid sellel suvel eriti mõnusad. Juulikus ajasin ma Tristanit staadionilt ära kümne paiku õhtul, siis kui läks pimedaks. Tal olid seal uued sõbrad ja nendega tõsised jalgpallilahingud. Kodus siis kerge eine, pesemine ja voodis lugemine. Me pugesime teki alla, kummalgi oma raamat ja nohistasime lugeda. Seni, kuni minu silm vägisi kinni vajus ja ma tuld kustutada tahtsin, või T oma voodisse ronis ja magama jäi. Mina lugesin maailma avastamise raamatuid, T koomikseid.

keedukreemiga maasikakook

Veel tahtsin ma küpsetada. Mitte just iga päev ja palju asju, aga nädalavahetuseks või pisut varem küpsetasime me T-ga midagi uut. Maasika-aega tähistasime me kahe koogiga. Esiteks Oma Maitsest keedukreemiga maasikakook, ning teiseks perenaine.ee facebooki lehelt isu äratanud Brita tort maasikatega. Mustika-ajal saime me tänu sõpradele metsa ja küpsetada mustikakooki, sellel suvel oli selleks hästi mustikane kook jällegi perenaine.ee leheküljelt.

MaasikaBritta

Siis avastasime poest juhuslikult Vilma retseptivihiku ja sealt sai tehtud pähklite ja šokolaadiga torti. Tordi tegemine selliselt on üsna kallis, aga päris lihtne. Küllap jõudsid mul mõned juba tavalised sidrunikoogid meelest ära minna.

šokolaadi-pähklitort

Küpsetamise juurde kuulus ka külas käimine või külla kutsumine. Sõpradega suhtlemine oli üks asi, mida ma sellel suvel kindlasti tahtsin teha. Ja nii muutusid mõned “pean” asjad “mul on vaja teha, sest ma tahan … ” asjadeks. Kodus koristamine näiteks. Ma avastasin, et kohad, mis ma talvel tühjemaks kraapisin, on oluliselt mõnusamad korras ja puhtad hoida. Mul on veel musta masendust tekitavaid kohti kodus küllaga, aga mõned kohad on mõnusateks muutunud. Mu kodune abimeeskond on ka üllatavalt asjalikuks muutunud. Nii ei ole kodused istumised enam närvipinge allikad, vaid nad ongi tõeliselt mõnusad hetked. Suvised koogid, suvised jutud ja suviselt lahedad inimesed. Aknad lahti kõikides tubades ja tuul kergitamas kardinaid. Kõlaritesse panin vaikselt lemmikmuusika ja lauale kapist kauneimad nõud. Kiire salat veel viimasel hetkel kaussi ja sidruniveekann lauale. Nii sai ükskord terve laupäev seal akna all laua ääres juttu aetud ja head-paremat söödud. Sellised hetked teevad suve kuldseks. Ning pärast seda ütles T, et nii tore kui külalised käivad. Mulle tuli meelde minu enda lapsepõlvest sama ütlemine. Mõned ringid saavad ootamatult ruttu täis.

peojärgne vaikelu

Ent see ei olnud kõik, mida ma teha tahtsin. Mul oli ka üks suur tahtmine. Talvel, kui oli ainult teadmine, et tuleb tähtsaid üritusi, siis tuli  mulle ka idee. Mul on vaja teha oma kõige kallimale õele üks hiiglasuur kingitus. Ja seda ma siis tahtsin ka teha. Kuskil seal maikuus ühel nädalavahetusel toppisin ma pesumasina täis puuvillaseid kangajuppe ja järgmisel nädalavahetusel triikisin nad kõik üle. Siis panin nad kappi laagerduma ja ise siirdusin internetti ideid otsima. Idee tuli ja siis jaanipäevast alates sai hoogu võetud. Juuli keskel sain hoo päris sisse ja vahetult enne juuli lõpus ära sõitmist oli ta napilt peaaegu valmimas. Nii veetsin ma tunde õmblusmasina taga ja triikrauaga vehkides. Meie korteri vaba toa põrand oli sellel suvel kaetud peamiselt riidetükkidega, neid korjati sealt kokku ja laotati jälle laiali, neid imetleti ja silitati. Siis korjati hunnikutesse ja hüpati neist ka üle. Mingil hetkel oli see mu hommikune esimene ilus mõte ja õhtune viimane hea mõte. See suur elukas seal toas koos õmblusmasinaga.

peaaegu valmis

Lisaks tekile valisin ma välja ka kleidilõike, lõikasin ta välja ja viisin emale õmmelda. Ema tegi sellest kauni kleidi imekauniks päevaks.

Paaril korral saime me linnast välja ka. Ühel pühapäevasel pärastlõunal käisime Võrumaal Antsla kandis Tsoorus. Tee sinna oli huvitav. Tagasi ka. Kui muidu oli suvi üsna kuiv, siis sellel õhtul otsustas sadada. Nii me läbi vihma sõitsime lõuna poole ja minul pesu kuivas õues nööri peal kodus. Tagasi tulles oli näha, et Tartus oli kenasti vihma sadanud ja minu pesu veelkord pesnud. Võrumaale ei ole ma palju sattunud. Võrumaa on ilus, seda eelkõige põhjaeestlasele, kes on harjunud sileda maastikuga ja kelle jaoks künkad on miskit väga haruldast.

Teisel korral käisime linnast väljas Tallinnas. Olime seal natuke asjalikud ja siis mängisime turiste. T on, hoolimata kalduvusest viriseda, siiski tore tegelane linna avastamisel.

vabaduse väljak

Toompealt

Kolmandal korral sõitsime autoga välja päris kaugele. Läbi Viljandi ja Pärnu Saaremaale. Nüüd ma enam ei saa öelda, et pole kunagi jõudnud sinna. Olime Kuressaares, Sõrves, Angla tuulikute juures, Panga pangal, Kaalis, Maasilinnas ja vist ka mõnes kohas veel. Turist olemine on päris väsitav. Nii tulime jälle ruttu koju tagasi puhkama ja tagasihoidlikumalt elama.

Kuressaare loss

saaremaa ja tuulikud

Neljandal korral sõitsime maale vanaema juurde. Siis juba paariks nädalaks. Mina sain abiks olla suure ürituse ettevalmistamisel ja siis selles ka osaline olla. Lisaks sai veel koduseid köögivilju ja T sai maasõpradega mängida.

kurgid purki

Kui siis tagasi tulime, tuli sügise tunne peale. Ilmad olid jahedamaks läinud ja lähenev koolialgus tekitas paanikat ja elevust ühteaegu. T-le kooliasjade ostmine oli põnev. Mul tekkis endal tahtmine esimesse klassi minna. Minu enda töö tundus hirmutav.

Linnasuve juurde kuuluvad ka linnaüritused. Suve esimeses otsas käisime me Lauluväljakul Popkooripeol. T tahtis suhkruvatti ja batuuti ja ringi kõndida, mina tahtsin kohal istuda ja kuulata. Aga muidu oli väga tore kontsert. Veel jõudsime me taasiseseisvumispäeva suurüritusele, kontserdile Järjepidevus. Väga kaua me seal ei olnud, sest me väsisime ära. Seekord oli T juba kannatlikum ja mõistvam. Küll on hea minna kontserdile jala ja sealt ka jala koju jõuda ja siis edasi kontserti telekast jälgida. Ilusad õhtud olid need kontserdiõhtud.

popkooripidu

Ühel üritusel käisime me veel, seekord ratastega. Me olime ühed paljudest jalgratturitest kes tour d’öö ajal linna tänavatel tuhisesid. T pidas vapralt kõik 22 kilomeetrit kodust koduni vastu. Sõiduteedel tuhisemine on kiirem kui kõnniteedel ja ristmikel nikerdamine. Ent see on harv luksus. Hea on olla üks paljudest, nii öelda massiga lüüa ja tähtsaks muutuda. Aitäh korraldajatele. Me kahekesi tahaks järgmisel aastal uuesti tulla tuhisema. Minul oli selline mõnus hipilik tunne. T-l oli arvatavasti tähtis tunne sõita suurte inimeste seas mööda sõiduteid. Seni on tema kasutada olnud vaid kõnniteed.

tour d'öö

Selline rahulik, vaikne ja meeldiv suvi oli. Tõepoolest kuldne, kui nüüd tagasi vaadata. Sügis tuli kuidagi ootamatult ja järsku kohale ja tungis meie mõnusasse oleskellu sisse. Aga nüüd, kus esimene ehmatus ja muutuste stress on ületatud, on uued rutiinid ka mõnusad.

headest ja ilusatest asjadest

Uskumatu, et on juba juuli. Südasuvi ja soe.

Sellel suvel olen ma Tartus. Elan oma kodus koos T-ga. Ning olen teinud endale ülesandeks nautida.  Mõned asjad on väärt seisatamist ja mõtlemist: “See on hea! See tuleb meelde jätta!”

Pärnade õitsemise aeg oli sellel aastal koos lõpuaktuste ajaga enne jaanipäeva. Imeline elamus on sõita läbi linna, hingata sisse pärnade mesimagusat lõhna ja jälgida inimesi kaunilt riides ja lillekimpudega tõttamas haridustemplite poole või nende juurest jära jalutamas. See on eriline aeg Tartus.

Minu ja T jalgrattad. Need on meil pea igapäevases kasutuses. Turule, raamatukokku, ujuma ja kaugemale poodi. Ikka kiiver pähe ja ratas kuurist välja. See on lihtne ja mugav meie jaoks. T on juba piisavalt suur, et sõita täitsa pikki vahemaid ja käituda liikluses üsna korralikult. Kesklinna poole sõites tuhiseme alla Riia tänava mäest, tavaliselt T ees ja mina järel. Ülespoole sõitmine on T jaoks mõnikord pisut raske, kuid ta saab hakkama.

Kokkamine ja küpsetamine. Terve talv oli söögitegemine midagi juhuslikku ja küpsetamine midagi võimatut. Nüüd olen ma tasapisi taasomandamas igapäevase koduse kokakunsti rituaale. Praegu, suvel teen ma seda naudinguga. Me arutame T-ga, mida teha ja mida osta ning T on täitsa korralik kriitik. Küpstemine on sageli olnud teraapilise mõjuga. Ka nüüd tahan ma hoolimata palavast ilmast küpsetada. Et asi liiga halvasti ei mõjuks, olen pannud piiri – üks kook nädalas ja seda ei tohi meie kahekesi ära süüa, vaid seda tuleb jagada. Nii oleme käinud koogiga külas ja kutsunud külalisi. Ning see on hea.

Talvel panin ma söögilaua akna alla ja sinna kõrvale kappi pulmakingiks saadud serviisi. On rõõm tõsta kapist nõusid ja asetada neid ootusärevusega hinges lauale. Siis tuua köögist kausid ja vaagnad millegi maitsvaga, täita taldrikuid ja klaase ning võtta üles jutulõngad. Ma tunnen, et see on midagi, millest ma talve jooksul suurt puudust tundsin. Ning nüüd teevad need väikesed lihtsad asjad mind õnnelikuks. Ka T märkis rahulolevalt, et tore kui külalised käivad.

Need on siis asjad, mille üle ma praegu rõõmustan.

 

klõps igas päevas

Ma otsustasin, et mu fotokas võiks mul rohkem kaasas olla ja ma võiks teda rohkem kasutada. Ma vaatan alati teiste blogidest, kui nad osalevad foto päevas üritustel. Need avavad nende elu oluliselt huvitavamas valguses.

Üks, keda ma järjepidevalt loen, Sarah Pangnirtungist, Nunavutist, on juba hulka aega teinud kaasa Fatmumslimi fotoüritusel. Proovin mõnda aega sundida ennastki võtma kätte aparaadi ja mõtlema enda elust läbi piltide.

Juunikuu teemad on siin.

1. B is for a boy. This is my son on his playground, nearby stadium. Face smeared with dirt and clothes casually on. The one with a bike or ball, or both.

boy

2. a moment. Sunday was a bike rally day in Tartu. We watched as hundreds of bikers wooshed by. The hum of hundreds of tires on the hot asphalt was extraordinary.

bikerally

3. on my table. There is work on my table. Reading other peoples bachelor thesises and reviewing them for the first time. Such a responsibility and honor.

on my table

nii on

See, mida ma nüüd ütlen, ei ole hea ja ilus. Aga ma pean seda ütlema. Et kõik ausalt üles tunnistada, siis juba mõnda aega ei ole ma päris mina ise.

Tavaliselt on see nii, et läheb väga kaua aega, et ma saaksin ise aru, et ma ei ole mina ise. Täna olen ma mõnda aega aru saanud, et aeg on öelda: “Ma vajan Teie abi, mu sõbrad.” Ma ei ole kõige paremas vormis, et Sulle helistada ja välja pakkuda, et teeks midagi koos. Aga ma tegelikult väga vajan Sinu tuge ja head sõna. Sina aitad mul ennast jälle leida. Ma ei jaksa tegevusi välja mõelda, hea kui ma enda aja planeerimisega hakkama saan. Aga ma hea meelega tulen ja teen midagi Sinuga koos.

See sõnum ei ole lihtsalt tulnud, see tähendab täitsa suurt eneseületamist ja endale vastu vaidlemist.  Aitäh, kui loed ja mõistad ja aitad!

Tööle ja tagasi

Sellel talvel olen ma tööle minekuks ja sealt koju jõudmiseks näinud oluliselt enam vaeva kui eelmistel aastatel. Ma sõidan kahe linna vahet. Tartus lähen ma alati tööle jala. Kodunt tööle on selline maa, mida on hea jala käia. Kui laps peab lasteaeda saama, siis alustan bussiga ja lasteaia juurest kõnnin. Minu jaoks on see loomulik ja iseenesestmõistetav viis Tartus liikumiseks.

Tallinnas olen ma olnud sõltuv ühistranspordist. Augustis-septembris ööbisin ma linnas sees ja sõitsin ainult linnatranspordiga. Aga seegi nõudis ümberistumist. Vaated aknast välja olid ilusad – Nõmme ja Mustamäe on kauni loodusega ja huvitavate majadega.
Siis asusin ma tööle käima Luigelt. Hommikul üles, bussi peale ja linnas ümber istumine. Kas siis trolli või linnaliini bussi peale. Mul kulus tund aega uksest ukseni. Õhtul samamoodi tagasi – trolliga kesklinna või Kristiinesse ja sealt siis kõndimise järel bussi ootama. Bussi ootamine Kosmose peatuses oli minu jaoks miskipärast kõige masendavam. Ma jõudsin sinna alati liiga vara, nii et oodates hakkas külm. Lisaks oli õues pime ja kõik suundusid kuskile kodu poole või mõnesse muusse põnevamasse kohta. Päris pikka aega kartsin ma Luigest mööda sõita. Nii ma muudkui passisin eesaknast välja ja olin närvis. Ka tagasitee võttis mul üle tunni aja.

Nüüd kevadel, kui mul enam hommikusi tunde ei ole ja väljas on valgem, on minu töö- ja kodutee veelgi pikem. Ma sõidan Tallinnasse Mustamäele tööle Kehtna külje alt. Tee pikkuseks on umbes 60 kilomeetrit. Aja- ja rahakulu on pisut suurem. Aga Kehtnas on mu ema ja mu poeg. Ning maal on kevadel palju toredam.
Ma tõusen 5.20, söön hommikusöögi ja panen riidesse. 6.20 võtan keldrist jalgratta ja asun sõitma. 4 kilomeetri kaugusel on Keava raudteejaam. Rong väljub Keavast 6.51. Tavaliselt olen ma oma kümmekond minutit enne rongi väljumist kohal. See on minu igaks juhuks jäetud aeg, et kui midagi peaks juhtuma. Tõstan ratta rongi, ja sõidan tund ja 10 minutit Tallinn-Väiksesse. Ratas rongilt maha ja 20 minutit kiirustamata sõitmist. Kõigepealt lähen ma rahulikult koos teiste rongilt tulijatega mööda Juurdeveo tänavat. Siis üle Pärnu maantee ja mööda Tondi tänavat. Üle raudtee, mööda Tondi Põhikoolist ja Linnu tee algusest. Mööda Kajaka tänavat Lillekülla, üle Nõmme tee ja sealt siis Kännu tänavale. Kajaka tänav on väike ja eramajadega tänav. Seda mööda on vaikne sõita. Maja ees on rattahoidla ja seal ei ole palju rattaid enamus päevadel on minu ratas seal üksi. Vahel on teine seltsiks. Õhtul võtan ratta ja sõidan Balti jaama. Tallinn-Väikses on madal perroon ja sealt rattaga koos üles saamine on üsna suurt jõudu ja osavust nõudev. Balti jaamas on see töö lihtsam, ka ei ole seal vagunis veel väga palju jalgrattaid. Nii on lihtsam ratast ära panna. Õhtune rong läheb Pärnusse ja sealne vagunisaatja juba teab, et ma küsin piletit Keavasse. Mõlemad rongid on tööle minemise ja sealt tulemise rongid ja üsna täis. Inimesed on selle kuu või enama jooksul saanud mulle nägupidi tuttavaks ja igapäevane rongisõit mulle meeldib.

Rattaid on rongis tavaliselt üsna palju. Enamasti sõidavad nendega noored mehed. Ning nemadki on igapäevased sõitjad. Naisratturitest olen ma vist enam-vähem ainuke hommikune. Teised käivad ilmselt teiste rongidega. Kuigi pigem tundub mulle, et naised kardavad Tallinna liiklust või ma ei tea mida. Ütlen ausalt, et mina sõidan Tallinnas kõnniteede peal ja olen pigem ratastega jalakäija, kes saab võimalusel kiiremini liikuda. Sõiduteede peale ronimist pean ma liiga ohtlikuks. Ma pigem sõidan aeglaselt ja paindlikult koos jalakäijatega, kui kiirete ja julmade autodega. See pole küll liikluseeskirja järgi õige, ent mulle sobib just niipidi.

Ma ei jää sedasi pikalt sõitma. Aga kevadel on tore liikuda sellisel viisil. Märtsi lõpus ja aprillis oli see igahommikune tunnike kõndimist selline aeg, kus sai kevade edenemist uudistada. Kogu see lume sulamise ja lindude jälgimine, hommikused päikesetõusud ja udud on 0lnud minu jaoks tähtsad ja vajalikud. Ka nüüd, hommikul rattaga minnes on lindude laul ja rohu ning lehtede kasvamine kaunid vaadata. Võib vist öelda, et see hommikune matk on minu päeva parim osa. Õhtune tagasitee on lõppeb samuti rattasõiduga Keavast koduni. Selle ilu ma tavaliselt ei mäleta, siis on mõtted kuskil juba jalutamas, tahavad koju ja puhkama.

kevadised hetked

Mu fotokas on hetkel tühja akuga. Ent kevad on alati selline eriline aeg. Siis tuleb teha sõnalisi pilte.

Sellel nädalavahetusel olime maal, tegutsesime aias. Raskeim töö oli õunapuude kujundamine. Ühel sõstraroosal plaanisime teha väga suure oksa eemaldamist. Nii me kolmekesi madistasimegi ta kallal sae ja ka kirvega. Kulus päris palju aega, vaeva ja jõudu, aga tehtud saime. Pühapäev oli ilma poolest absoluutselt imeilus. Sini-sinine taevas sirava päikesega, lisaks lumi- ja märtsikellukestele ka krookused ja paiselehed. Harvendasime põõsaid ja põletasime oksi. Ema vaatas mesilasi. Poisid mängisid samas tammede otsas ja külateel. Ning neid ei olnud ainult kaks, vaid lisandus ka kolmanda maja külas olev poiss. Seega oli mängus kaheksane, seitsmene ja neljane. Ning killud lendasid. Ühe maja õues olid kaks aasta-kahest tegelast, kes ka ilma nautisid. “Suuremate” poiste jaoks olid need kohe vaenlased, kelle suunas tulistada ja eest põgeneda. “Laserbeebid” said vaenlaste hüüdnimeks. Neid ei tohtinud puutuda, sest siis oleks tulnud “laserpiisad”, mis olid nende jaoks ohtlikud. Et kahesed puu otsa ei roni, siis oli tammede otsas suuremate poiste pelgupaik. Neljasel oli puu otsa saamine keerulisem kui vanematel, ent ta oli tubli kaaslane. Ning kõige suuremad suhtusid temasse sõbralikult, väiksem oli kohe meeskonna liige.

Nii hea, et külas vahel harva on rohkem kui üks väike laps!

kevade tulekust

See, et kevad on lõpuks ometi saabunud, ei ole enam mingi uudis. Tänavu viivitas lumi väga kaua oma lahkumisega. Pikka aega oli külm ja valge.

Ent lõpuks tuli talvele ka oodatud ots. Hoopis hämmastav on see, kui kiiresti kevadel muutused toimuvad. Ning kui huvitav on seetõttu elu. Ma olen pannud ennast sõitma maa ja linna vahet. Linnas päeval ja maal siis hommikuti ja õhtuti. Ning neljakilomeetrine hommikumatk ja õhtumatk on väga hea võimalus jälgida igapäevaselt kevade saabumist.

Nädal tagasi olid põllud minu hommikuse ja õhtuse tee ääres valged. Kaetud lumise kasukaga. Siis tuli paar päeva, mil temperatuur oli üle nulli, ilm sombune ja tuuline. Ma kõndisin mööda teed ja mõtlesin, et see on hea lumesulamise ilm. Ja nii oligi. Uue nädala alguses olid samad põllud pigem hallid-pruunid-mustad kui valged. Üksikud kohad on veel valged. Ning kraavid põldude vahel on läbi teinud suure muutuse. Rahulikest valgetest orgudest, kus midagi justkui ei toimunud on saanud sügavalt vett täis orud. Osades neist voolab midagi, mõnes veel ei voola. Mõnes kohas on jää vee all ootamas oma saatust, osad kohad on tumedad ja selle võrra nähtavalt ohtlikud. Jõgi meie aia taga on kõrge. Kui veel paar päeva tagasi oli hommikul kõva vulin seal kus vesi üle kivide läheb, siis tänaseks on veetase nii kõrgel, et kividest ei ole enam märkigi.

Teine oluline muutus on hommikustes häältes. Paari nädala eest oli hommikune elu suhteliselt vaikne. Täna hommikul mõisa parki jõudes tabas mind mõte, et ma ei kuule enam oma mõtteid, lindude jutuvada oli võib-olla pisut liiga vali. Aga see on peale pikka vaikust nii tore. Raba pealt on kosta sookurgede huikeid, põllu peal lõokesed ja kiivitajad, siis kostab haneparve käginat. Ning lõpuks just enne rongi tulekut on kuulda veel toonekure nokaplaginat lähedal oleva pesa suunast.

Eile õhtul madala päikesega kodu poole marssides, tundus mulle, et ma justkui oleks märganud esimesi rohelist karva liblekesi ühel päikesepoolsel nõlval. Ja see paneb mind mõtlema, et ka taimed on oodanud ja oodanud soojemat ilma ja koos sellega luba kasvamiseks. Ei jää see kevad tulemata. Ning mulle tundub, et sellesse kevade tulekusse võib sisse mõelda ka hoiatavad külmad lörtsisajud. Et ikka oleks elu mitmekülgsem ja mitte ainult optimistlik.

Ma pole suur varakevade armastaja, aga mulle meeldivad igapäevased muutused. Ning seetõttu on kevad üks tore aeg.