Eelmise nädala keskel frustreerituna tuli vist selgushetk. Tagandamishääletuse taustaks tuli rõngasse võtta Surm ristpistesse. Mugav, ühevärviline ja kaasaskantav töö. Ma arvasin, et septembris võiks teda tikkima hakata, sest elu läheb liiga kiireks. See, et ma alles novembris jõudsin staadiumisse, kus muuks ajumahtu ei jätku, on vist mõnes mõttes tore. Ja ma olen tikkinud viimase kümne päeva jooksul hea hunniku. 00074a.JPG

Ma alustasin lõvist number kaks. Lõvi on suur, võttis mitu päeva aega. Aga see ei tundu tüütu. Ikka saab midagi valmis ja väljakutse on mõelda töötamise järjekorda nii, et igale poole jõuaks kõige mõistlikumalt. Siis tegin ära mustririba lõvide alt ja sellega lõpetasin lehekülje number kuus. Siis tulin ülespoole tagasi ja tikkisin südametega riba lõvidest paremal.00076a.JPGLõvid tuleks panna oma auväärse kasti sisse, et nad põgenema ei kipuks! Ja minu tikkimise loogika kohaselt sai koos südametega ribaga tehtud ka järgmise mustri nurgamotiivid.00077a.JPG Need on paarikaupa kalad, kes ujuvad mööda jõge. Alguses tunduvad nad tüütud, aga siis sa tajud, et käsi tikib ja mõte saab ujuda kuskile mujale, sest rütm tuleb sisse. Tüütutel asjadel on see positiivne külg, et sa ei pea olema täie mõtteintensiivsusega nende küljes.

Ja nii ma siis olengi järjekordses sügises koos oma suure ühevärvilisega, mida ma väga naudin. Pildid on kehvas valguses, sest loomulikku valgust meile novembrisse ei jagata. 00075a.JPG