Olen võlgu pildid sündmusest, mis juhtus augusti alguses. Kui ma juulis lõpetasin Sans Soucis, siis ma ei näinud üldse ette võimalust, et nii suur ja ilus töö läheb kappi seisma. Ja nii ta rippus paar nädalat kapi küljes imetleda ja hüüdis mulle igapäevaselt, et ta vajab raami. Ja nii ma juuli lõpus ajasin meeskonna kokku ja toimetasime ühel reedesel pärastlõunal minu töö raamimistöökotta. Ja augusti alguses ühel vihmasajusel reedel läksime kõik koos talle järgi. Tõime ta koju, pakkisin ta õrnalt lahti ja jäin teda imetlema.

See on minu elus esimene kord, kui ma saan oma koju tuua raamitud kunsti, mille valmimises ma oluline osaline olen; see on minu esimene raamitud tikkimistöö. Ja see on luksus! Raamimine ei ole odav, see on ilmselgelt luksus. Istusin mingitel hetkedel selle töö ees ja uppusin detailidesse.

Siis panime töö ootama seina panekut. Meil oli magamistoas paar asja veel enne seintele asjade riputamist teha. Augusti lõpus, kui koju jõudis lapitekk, organiseerisime me fotosessiooni ja siis sai pildile püütud ka raamitud Sans Soucis. Esialgu on ta veel seina ees, millele ta hiljem päriselt rippuma läheb. WRA08528_2.jpgSiis läks veel mõnda aega, kuni magamistuba vajas ikkagi peeglit seina ja koos sellega siis ka pilti seinale. 00049a.JPGJa nüüd on ta seal mõnda aega rippunud. Me oleme harjunud selle tööga seinal. Ma aeg-ajalt istun ta ees ja imetlen, või siis heidan voodisse ja enne uinumist vaatan detaile ja naudin neid. Ma enam ei arva, et talle oleks vaja kaaslast seinale. Täis-suuruses on ebasümmeetrilised servad isegi loomulikud ja töö proportsioonid paigas. Need nelinurksed motiivid loomade ümber olid tüütud tikkida, kuid need on absoluutselt vajalikud terviku mõttes. Panen pildi ka raamist endast lähemalt. 00053a.JPGSee peaks siis olema viimane postitus, mille ma Sans Souci’ kohta kirjutada saan. See oli väga tore kogemus tervikuna.