Mul on raskusi. Kirjutamisega eriti. Aga mõned uitmõtted saab ju välja lasta. Lihtsalt avastasin, et üks mu lemmikute hulka kuuluv muusik Olafur Arnalds esineb varsti Tallinnas. Muidugi on see tööpäeval, mil enne ja pärast seda on mul tohutu hulk õppetööd. Piletid on kallid ja ilmselt müüakse ka kohe välja. Aga Olafur Arnalds on hea muusik.

See lugu on üks mu lemmikuid, asub mu töötegemise muusika listis. Mõtlik ja rahulik, ent samas intensiivne.  Oh, kuis saaks kahestuda!

Ma olen oma vaiksetel ja kulgemise hetkedel aru saanud, et ma ei hiilga enesekindlusega. Mulle tundub see raske, et ma pea iga paari päeva tagant pean end veenma, et ma saan teha seda, mida ma olen õppinud ja ma olen väärt olema selles kohas just seda tööd tegemas. Ühest küljest, elades oma teadmistega, tunduvad need teadmised nii loomulikud. Kerge on mõelda, et seda ja teist teavad kõik inimesed. Ja siis pean ma oma enesekindlusetule minale meelde tuletama, et tegelikult ei tea. Miks see mul nii sageli meelest läheb? Miks mulle tundub, et teiste teadmised on tähtsamad ja vajalikumad, kui minu omad? Miks tundub teistes liivakastides olev liiv kollasem ja paremini vormitav?

Kui ma need mõtted olen ära mõelnud, siis jõuan ma tõdemuseni, et mul vist on keskeakriis. Ja ilusad punased kontsadega kummikud on mul ka.

Advertisements