Kirjutamise tegin tõepoolest kalendrisuve viimastel päevadel, pilte panen juurde hiljem, nüüd kus juba sügis on alanud.

Suvi on nüüd läinud. Osaliselt juba ammu ja varsti saab ka kalendrisuvi otsa. Ma olen üsna sageli mõelnud teha kokkuvõtet möödunud suvest. Millegipärast pole jõudnud või jaksanud. Ühesõnaga, kirjutamine ei ole praegu minu suurim sõber. Ma parema meelega jutustan neid lugusid näost-näkku. Nii tundub kuidagi ilmekam ja kiirem.

Aga milline ta siis oli see suvi?

Kevadeti on see aeg, kui esimeste liblikate värvi alusel püütakse ennustada suve. Minul juhtus sellel aastal nii, et ma ootasin kirjut liblikat. Või õigupoolest ei jõudnud ma veel liblikaid oodatagi, kui ma märkasin ema juures maal ühte kollast iludust. Ma ei suutnud esialgu uskudagi, et selline asi võimalik on. Aastaid olen ma näinud kirjut ja nüüd siis kollane. Pidi tulema teine kollane liblikas paar päeva hiljem ja kinnitama üle, et tuleb kuldne suvi. Kirjud jäid sellel aastal kuidagi hiljemaks. Ja tagasi vaadates mulle tundub, et hoolimata võimalikest ette nähtavatest takistustest oli mu suvi väga kuldne. Liblikad sellel aastal ei valetanud.

Ma alustasin suvega sellel aastal tavatult vara. T lasteaia lõpp muutus justkui suve algushetkeks. Me olime oma rattad juba varem Tartusse transportinud ja igal vabal võimalusel olime T-ga kahekesi Tartus meie ka. Lisaks varakult alustamisele panin ma paika ka selle suve põhimõtted. Või õigupoolest oligi üks peamine põhimõte – ma teen ainult neid asju, mida ma teha tahan. Mitte ühtegi asja, mida ma pean tegema.

maikuus emajões

Et ma igatsesin oma Tartu kodu järele, siis oli meil T-ga sellel aastal linnasuvi. Me olime kahekesi kodus, võtsime ette asju mida on linnas hea teha ja nautisime Tartut. Tartus olek annab mulle liikumisvabaduse, ratas võimendas seda veelgi. Tartu on nii hea väike linn, kus jõuab ka jala randa ja ujuma, turule ja raamatukokku, poodi ja külla. Rattaga on see kõik lihtsam, siis jõuab ka Tähtverre spordiparki, Külitsesse ujuma ja Tõrvandisse niisama sõitma.

Ujumas

Suvi Tartus tähendas meie jaoks neid spontaanseid käike – raamatukokku koomiksite järele, siis turule maasikat või tomatit ja kartulit ostma; poolest päevast ratastega ujuma sõitmisi ja kaua magamist. Jah, mina, kes ma olen tuntud hommikune unetu olin võimeline sellel suvel hommikuti  kaua magama. Ma küll harrastasin hommikuti kuue paiku väikest ülevalolemise pausi – ma lugesin arvutist midagi toredat, vahel jõin isegi kohvi ja siis läksin tagasi teki alla unenägusid edasi vaatama. Teist korda ärkasin ma siis koos T-ga kümne-üheteist ajal. Ja see tundus olevat mõnus.

hommikusöök

Sügisel oli muidugi paar nädalat väga raske ennast voodist hommikuti üles ajada ja tööle minna. Nüüdseks, kus kuu aega on tööl oldud, olen ma tagasi “vabalt-ärkan-kuuest-üles-ja-olen-asjalik” rutiinis tagasi.

Meie õhturutiinid olid sellel suvel eriti mõnusad. Juulikus ajasin ma Tristanit staadionilt ära kümne paiku õhtul, siis kui läks pimedaks. Tal olid seal uued sõbrad ja nendega tõsised jalgpallilahingud. Kodus siis kerge eine, pesemine ja voodis lugemine. Me pugesime teki alla, kummalgi oma raamat ja nohistasime lugeda. Seni, kuni minu silm vägisi kinni vajus ja ma tuld kustutada tahtsin, või T oma voodisse ronis ja magama jäi. Mina lugesin maailma avastamise raamatuid, T koomikseid.

keedukreemiga maasikakook

Veel tahtsin ma küpsetada. Mitte just iga päev ja palju asju, aga nädalavahetuseks või pisut varem küpsetasime me T-ga midagi uut. Maasika-aega tähistasime me kahe koogiga. Esiteks Oma Maitsest keedukreemiga maasikakook, ning teiseks perenaine.ee facebooki lehelt isu äratanud Brita tort maasikatega. Mustika-ajal saime me tänu sõpradele metsa ja küpsetada mustikakooki, sellel suvel oli selleks hästi mustikane kook jällegi perenaine.ee leheküljelt.

MaasikaBritta

Siis avastasime poest juhuslikult Vilma retseptivihiku ja sealt sai tehtud pähklite ja šokolaadiga torti. Tordi tegemine selliselt on üsna kallis, aga päris lihtne. Küllap jõudsid mul mõned juba tavalised sidrunikoogid meelest ära minna.

šokolaadi-pähklitort

Küpsetamise juurde kuulus ka külas käimine või külla kutsumine. Sõpradega suhtlemine oli üks asi, mida ma sellel suvel kindlasti tahtsin teha. Ja nii muutusid mõned “pean” asjad “mul on vaja teha, sest ma tahan … ” asjadeks. Kodus koristamine näiteks. Ma avastasin, et kohad, mis ma talvel tühjemaks kraapisin, on oluliselt mõnusamad korras ja puhtad hoida. Mul on veel musta masendust tekitavaid kohti kodus küllaga, aga mõned kohad on mõnusateks muutunud. Mu kodune abimeeskond on ka üllatavalt asjalikuks muutunud. Nii ei ole kodused istumised enam närvipinge allikad, vaid nad ongi tõeliselt mõnusad hetked. Suvised koogid, suvised jutud ja suviselt lahedad inimesed. Aknad lahti kõikides tubades ja tuul kergitamas kardinaid. Kõlaritesse panin vaikselt lemmikmuusika ja lauale kapist kauneimad nõud. Kiire salat veel viimasel hetkel kaussi ja sidruniveekann lauale. Nii sai ükskord terve laupäev seal akna all laua ääres juttu aetud ja head-paremat söödud. Sellised hetked teevad suve kuldseks. Ning pärast seda ütles T, et nii tore kui külalised käivad. Mulle tuli meelde minu enda lapsepõlvest sama ütlemine. Mõned ringid saavad ootamatult ruttu täis.

peojärgne vaikelu

Ent see ei olnud kõik, mida ma teha tahtsin. Mul oli ka üks suur tahtmine. Talvel, kui oli ainult teadmine, et tuleb tähtsaid üritusi, siis tuli  mulle ka idee. Mul on vaja teha oma kõige kallimale õele üks hiiglasuur kingitus. Ja seda ma siis tahtsin ka teha. Kuskil seal maikuus ühel nädalavahetusel toppisin ma pesumasina täis puuvillaseid kangajuppe ja järgmisel nädalavahetusel triikisin nad kõik üle. Siis panin nad kappi laagerduma ja ise siirdusin internetti ideid otsima. Idee tuli ja siis jaanipäevast alates sai hoogu võetud. Juuli keskel sain hoo päris sisse ja vahetult enne juuli lõpus ära sõitmist oli ta napilt peaaegu valmimas. Nii veetsin ma tunde õmblusmasina taga ja triikrauaga vehkides. Meie korteri vaba toa põrand oli sellel suvel kaetud peamiselt riidetükkidega, neid korjati sealt kokku ja laotati jälle laiali, neid imetleti ja silitati. Siis korjati hunnikutesse ja hüpati neist ka üle. Mingil hetkel oli see mu hommikune esimene ilus mõte ja õhtune viimane hea mõte. See suur elukas seal toas koos õmblusmasinaga.

peaaegu valmis

Lisaks tekile valisin ma välja ka kleidilõike, lõikasin ta välja ja viisin emale õmmelda. Ema tegi sellest kauni kleidi imekauniks päevaks.

Paaril korral saime me linnast välja ka. Ühel pühapäevasel pärastlõunal käisime Võrumaal Antsla kandis Tsoorus. Tee sinna oli huvitav. Tagasi ka. Kui muidu oli suvi üsna kuiv, siis sellel õhtul otsustas sadada. Nii me läbi vihma sõitsime lõuna poole ja minul pesu kuivas õues nööri peal kodus. Tagasi tulles oli näha, et Tartus oli kenasti vihma sadanud ja minu pesu veelkord pesnud. Võrumaale ei ole ma palju sattunud. Võrumaa on ilus, seda eelkõige põhjaeestlasele, kes on harjunud sileda maastikuga ja kelle jaoks künkad on miskit väga haruldast.

Teisel korral käisime linnast väljas Tallinnas. Olime seal natuke asjalikud ja siis mängisime turiste. T on, hoolimata kalduvusest viriseda, siiski tore tegelane linna avastamisel.

vabaduse väljak

Toompealt

Kolmandal korral sõitsime autoga välja päris kaugele. Läbi Viljandi ja Pärnu Saaremaale. Nüüd ma enam ei saa öelda, et pole kunagi jõudnud sinna. Olime Kuressaares, Sõrves, Angla tuulikute juures, Panga pangal, Kaalis, Maasilinnas ja vist ka mõnes kohas veel. Turist olemine on päris väsitav. Nii tulime jälle ruttu koju tagasi puhkama ja tagasihoidlikumalt elama.

Kuressaare loss

saaremaa ja tuulikud

Neljandal korral sõitsime maale vanaema juurde. Siis juba paariks nädalaks. Mina sain abiks olla suure ürituse ettevalmistamisel ja siis selles ka osaline olla. Lisaks sai veel koduseid köögivilju ja T sai maasõpradega mängida.

kurgid purki

Kui siis tagasi tulime, tuli sügise tunne peale. Ilmad olid jahedamaks läinud ja lähenev koolialgus tekitas paanikat ja elevust ühteaegu. T-le kooliasjade ostmine oli põnev. Mul tekkis endal tahtmine esimesse klassi minna. Minu enda töö tundus hirmutav.

Linnasuve juurde kuuluvad ka linnaüritused. Suve esimeses otsas käisime me Lauluväljakul Popkooripeol. T tahtis suhkruvatti ja batuuti ja ringi kõndida, mina tahtsin kohal istuda ja kuulata. Aga muidu oli väga tore kontsert. Veel jõudsime me taasiseseisvumispäeva suurüritusele, kontserdile Järjepidevus. Väga kaua me seal ei olnud, sest me väsisime ära. Seekord oli T juba kannatlikum ja mõistvam. Küll on hea minna kontserdile jala ja sealt ka jala koju jõuda ja siis edasi kontserti telekast jälgida. Ilusad õhtud olid need kontserdiõhtud.

popkooripidu

Ühel üritusel käisime me veel, seekord ratastega. Me olime ühed paljudest jalgratturitest kes tour d’öö ajal linna tänavatel tuhisesid. T pidas vapralt kõik 22 kilomeetrit kodust koduni vastu. Sõiduteedel tuhisemine on kiirem kui kõnniteedel ja ristmikel nikerdamine. Ent see on harv luksus. Hea on olla üks paljudest, nii öelda massiga lüüa ja tähtsaks muutuda. Aitäh korraldajatele. Me kahekesi tahaks järgmisel aastal uuesti tulla tuhisema. Minul oli selline mõnus hipilik tunne. T-l oli arvatavasti tähtis tunne sõita suurte inimeste seas mööda sõiduteid. Seni on tema kasutada olnud vaid kõnniteed.

tour d'öö

Selline rahulik, vaikne ja meeldiv suvi oli. Tõepoolest kuldne, kui nüüd tagasi vaadata. Sügis tuli kuidagi ootamatult ja järsku kohale ja tungis meie mõnusasse oleskellu sisse. Aga nüüd, kus esimene ehmatus ja muutuste stress on ületatud, on uued rutiinid ka mõnusad.

Advertisements