Sellel talvel olen ma tööle minekuks ja sealt koju jõudmiseks näinud oluliselt enam vaeva kui eelmistel aastatel. Ma sõidan kahe linna vahet. Tartus lähen ma alati tööle jala. Kodunt tööle on selline maa, mida on hea jala käia. Kui laps peab lasteaeda saama, siis alustan bussiga ja lasteaia juurest kõnnin. Minu jaoks on see loomulik ja iseenesestmõistetav viis Tartus liikumiseks.

Tallinnas olen ma olnud sõltuv ühistranspordist. Augustis-septembris ööbisin ma linnas sees ja sõitsin ainult linnatranspordiga. Aga seegi nõudis ümberistumist. Vaated aknast välja olid ilusad – Nõmme ja Mustamäe on kauni loodusega ja huvitavate majadega.
Siis asusin ma tööle käima Luigelt. Hommikul üles, bussi peale ja linnas ümber istumine. Kas siis trolli või linnaliini bussi peale. Mul kulus tund aega uksest ukseni. Õhtul samamoodi tagasi – trolliga kesklinna või Kristiinesse ja sealt siis kõndimise järel bussi ootama. Bussi ootamine Kosmose peatuses oli minu jaoks miskipärast kõige masendavam. Ma jõudsin sinna alati liiga vara, nii et oodates hakkas külm. Lisaks oli õues pime ja kõik suundusid kuskile kodu poole või mõnesse muusse põnevamasse kohta. Päris pikka aega kartsin ma Luigest mööda sõita. Nii ma muudkui passisin eesaknast välja ja olin närvis. Ka tagasitee võttis mul üle tunni aja.

Nüüd kevadel, kui mul enam hommikusi tunde ei ole ja väljas on valgem, on minu töö- ja kodutee veelgi pikem. Ma sõidan Tallinnasse Mustamäele tööle Kehtna külje alt. Tee pikkuseks on umbes 60 kilomeetrit. Aja- ja rahakulu on pisut suurem. Aga Kehtnas on mu ema ja mu poeg. Ning maal on kevadel palju toredam.
Ma tõusen 5.20, söön hommikusöögi ja panen riidesse. 6.20 võtan keldrist jalgratta ja asun sõitma. 4 kilomeetri kaugusel on Keava raudteejaam. Rong väljub Keavast 6.51. Tavaliselt olen ma oma kümmekond minutit enne rongi väljumist kohal. See on minu igaks juhuks jäetud aeg, et kui midagi peaks juhtuma. Tõstan ratta rongi, ja sõidan tund ja 10 minutit Tallinn-Väiksesse. Ratas rongilt maha ja 20 minutit kiirustamata sõitmist. Kõigepealt lähen ma rahulikult koos teiste rongilt tulijatega mööda Juurdeveo tänavat. Siis üle Pärnu maantee ja mööda Tondi tänavat. Üle raudtee, mööda Tondi Põhikoolist ja Linnu tee algusest. Mööda Kajaka tänavat Lillekülla, üle Nõmme tee ja sealt siis Kännu tänavale. Kajaka tänav on väike ja eramajadega tänav. Seda mööda on vaikne sõita. Maja ees on rattahoidla ja seal ei ole palju rattaid enamus päevadel on minu ratas seal üksi. Vahel on teine seltsiks. Õhtul võtan ratta ja sõidan Balti jaama. Tallinn-Väikses on madal perroon ja sealt rattaga koos üles saamine on üsna suurt jõudu ja osavust nõudev. Balti jaamas on see töö lihtsam, ka ei ole seal vagunis veel väga palju jalgrattaid. Nii on lihtsam ratast ära panna. Õhtune rong läheb Pärnusse ja sealne vagunisaatja juba teab, et ma küsin piletit Keavasse. Mõlemad rongid on tööle minemise ja sealt tulemise rongid ja üsna täis. Inimesed on selle kuu või enama jooksul saanud mulle nägupidi tuttavaks ja igapäevane rongisõit mulle meeldib.

Rattaid on rongis tavaliselt üsna palju. Enamasti sõidavad nendega noored mehed. Ning nemadki on igapäevased sõitjad. Naisratturitest olen ma vist enam-vähem ainuke hommikune. Teised käivad ilmselt teiste rongidega. Kuigi pigem tundub mulle, et naised kardavad Tallinna liiklust või ma ei tea mida. Ütlen ausalt, et mina sõidan Tallinnas kõnniteede peal ja olen pigem ratastega jalakäija, kes saab võimalusel kiiremini liikuda. Sõiduteede peale ronimist pean ma liiga ohtlikuks. Ma pigem sõidan aeglaselt ja paindlikult koos jalakäijatega, kui kiirete ja julmade autodega. See pole küll liikluseeskirja järgi õige, ent mulle sobib just niipidi.

Ma ei jää sedasi pikalt sõitma. Aga kevadel on tore liikuda sellisel viisil. Märtsi lõpus ja aprillis oli see igahommikune tunnike kõndimist selline aeg, kus sai kevade edenemist uudistada. Kogu see lume sulamise ja lindude jälgimine, hommikused päikesetõusud ja udud on 0lnud minu jaoks tähtsad ja vajalikud. Ka nüüd, hommikul rattaga minnes on lindude laul ja rohu ning lehtede kasvamine kaunid vaadata. Võib vist öelda, et see hommikune matk on minu päeva parim osa. Õhtune tagasitee on lõppeb samuti rattasõiduga Keavast koduni. Selle ilu ma tavaliselt ei mäleta, siis on mõtted kuskil juba jalutamas, tahavad koju ja puhkama.

Advertisements