Mu fotokas on hetkel tühja akuga. Ent kevad on alati selline eriline aeg. Siis tuleb teha sõnalisi pilte.

Sellel nädalavahetusel olime maal, tegutsesime aias. Raskeim töö oli õunapuude kujundamine. Ühel sõstraroosal plaanisime teha väga suure oksa eemaldamist. Nii me kolmekesi madistasimegi ta kallal sae ja ka kirvega. Kulus päris palju aega, vaeva ja jõudu, aga tehtud saime. Pühapäev oli ilma poolest absoluutselt imeilus. Sini-sinine taevas sirava päikesega, lisaks lumi- ja märtsikellukestele ka krookused ja paiselehed. Harvendasime põõsaid ja põletasime oksi. Ema vaatas mesilasi. Poisid mängisid samas tammede otsas ja külateel. Ning neid ei olnud ainult kaks, vaid lisandus ka kolmanda maja külas olev poiss. Seega oli mängus kaheksane, seitsmene ja neljane. Ning killud lendasid. Ühe maja õues olid kaks aasta-kahest tegelast, kes ka ilma nautisid. “Suuremate” poiste jaoks olid need kohe vaenlased, kelle suunas tulistada ja eest põgeneda. “Laserbeebid” said vaenlaste hüüdnimeks. Neid ei tohtinud puutuda, sest siis oleks tulnud “laserpiisad”, mis olid nende jaoks ohtlikud. Et kahesed puu otsa ei roni, siis oli tammede otsas suuremate poiste pelgupaik. Neljasel oli puu otsa saamine keerulisem kui vanematel, ent ta oli tubli kaaslane. Ning kõige suuremad suhtusid temasse sõbralikult, väiksem oli kohe meeskonna liige.

Nii hea, et külas vahel harva on rohkem kui üks väike laps!

Advertisements