See, et kevad on lõpuks ometi saabunud, ei ole enam mingi uudis. Tänavu viivitas lumi väga kaua oma lahkumisega. Pikka aega oli külm ja valge.

Ent lõpuks tuli talvele ka oodatud ots. Hoopis hämmastav on see, kui kiiresti kevadel muutused toimuvad. Ning kui huvitav on seetõttu elu. Ma olen pannud ennast sõitma maa ja linna vahet. Linnas päeval ja maal siis hommikuti ja õhtuti. Ning neljakilomeetrine hommikumatk ja õhtumatk on väga hea võimalus jälgida igapäevaselt kevade saabumist.

Nädal tagasi olid põllud minu hommikuse ja õhtuse tee ääres valged. Kaetud lumise kasukaga. Siis tuli paar päeva, mil temperatuur oli üle nulli, ilm sombune ja tuuline. Ma kõndisin mööda teed ja mõtlesin, et see on hea lumesulamise ilm. Ja nii oligi. Uue nädala alguses olid samad põllud pigem hallid-pruunid-mustad kui valged. Üksikud kohad on veel valged. Ning kraavid põldude vahel on läbi teinud suure muutuse. Rahulikest valgetest orgudest, kus midagi justkui ei toimunud on saanud sügavalt vett täis orud. Osades neist voolab midagi, mõnes veel ei voola. Mõnes kohas on jää vee all ootamas oma saatust, osad kohad on tumedad ja selle võrra nähtavalt ohtlikud. Jõgi meie aia taga on kõrge. Kui veel paar päeva tagasi oli hommikul kõva vulin seal kus vesi üle kivide läheb, siis tänaseks on veetase nii kõrgel, et kividest ei ole enam märkigi.

Teine oluline muutus on hommikustes häältes. Paari nädala eest oli hommikune elu suhteliselt vaikne. Täna hommikul mõisa parki jõudes tabas mind mõte, et ma ei kuule enam oma mõtteid, lindude jutuvada oli võib-olla pisut liiga vali. Aga see on peale pikka vaikust nii tore. Raba pealt on kosta sookurgede huikeid, põllu peal lõokesed ja kiivitajad, siis kostab haneparve käginat. Ning lõpuks just enne rongi tulekut on kuulda veel toonekure nokaplaginat lähedal oleva pesa suunast.

Eile õhtul madala päikesega kodu poole marssides, tundus mulle, et ma justkui oleks märganud esimesi rohelist karva liblekesi ühel päikesepoolsel nõlval. Ja see paneb mind mõtlema, et ka taimed on oodanud ja oodanud soojemat ilma ja koos sellega luba kasvamiseks. Ei jää see kevad tulemata. Ning mulle tundub, et sellesse kevade tulekusse võib sisse mõelda ka hoiatavad külmad lörtsisajud. Et ikka oleks elu mitmekülgsem ja mitte ainult optimistlik.

Ma pole suur varakevade armastaja, aga mulle meeldivad igapäevased muutused. Ning seetõttu on kevad üks tore aeg.

Advertisements