Ohooo! Kudumispostitus!

Jah tõesti, ma olen miskit valmis kudunud. See oli nüüd küll nii kaua oodatud, et muutus ootamatuks!

Nüüd, vastu kevadet olen ma valmis saanud väga praktilise asjaga. Keskealised daamid, kes tööl seelikuga olla tahavad, vajavad sellist varustust. Kudusin endale karupüksid. Jah, tõepoolest, päris ehtsad karupüksid. Just selleks, et panna hommikul jalga seeliku alla ja need tööl ära võtta ja õhtul koju minnes jälle jalga ajada.

karupüksid 1

Kunagi ammu olen ma vaadanud Ravelrys kootud pükste mustreid ja leidnud neid paar tükki. Dropsil on neid kaks tükki, ühed peenemast, teised jämedamast lõngast. Ma olen teinud neist mõlemast kokku ühe paari oma vajaduste ja nägemuse järgi.

Aluseks sai võetud Mermaid Tights, ent lõng on pigem sarnane teistele. Lõngaks sai valitud Novita Tico Tico, mis on mõeldud vardale 2,5 mm. Mina kudusin 2 mm vardaga (ma tavaliselt pean valima peenema varda, et saavutada soovitatud ilusat tihedust). Mustrit sai kohendatud silmade arvu poolest suuremaks. Seega on tegemist suure, aeganõudva tööga. Töö tegi keerumaks ka värvivalik. Valisin praktilise ja tagasihoidliku musta. Ent musta kudumine on keskealiste daamide puhul juba üsna suurt eneseületust nõudev asi.

Kui ma tööd üles lõin, siis oli november 2011. Ma olin töötuna kodus ja vedasin kaks korda nädalas oma poega jalgpallitrenni. Kahel õhtul nädalas istusin 45 minutit spordisaali pingi peal ja vaatasin väikseid poisse jalgpalli mängimas. Ning see must hiiglane sai mu trennikudumiseks. Kuni ühel hetkel sattusin ma enesekindluse ja arvutamisvea auku. Kudumistöö jäi koju, täitsin aega nutitelefonis lugemisega. Ning nii ta jäigi. Suvi tuli peale, elu läks edasi. Sügisel, kui teadsin, et sõitmist  saab palju olema ja seeliku kandmise vajadus läks järsku suureks ja oluliseks, otsisin ta jälle üles. Nüüd sai sellest rongis kudumise projekt. Ta reisis minuga kaasas kõik need nädalad läbi sügise ja talve. Enamus kordadel, kui ma olin rongis, võtsin ta välja ja kudusin. Rong on selles mõttes ideaalne kudumise koht, et ta on valge. Vähemalt Tallinn-Tartu kiirrong on valge, mugav ja soe. Üle kahe tunni aega on ideaalne süvenemaks mustrisse ja jõudmaks märkimisväärse jupi edasi, et motiveerida järgmisel korral jälle töö välja võtma ja edasi kuduma.

karupüksid 2

Kui ma septembri algul ta kätte võtsin, siis olin poole tagumiku peal, võib-olla pisut kaugemal. Septembri lõpuks olin jõudnud tagumiku valmis ja paremat jalga alustanud. Terve oktoobri ja novembri nägin vaeva parema jala kudumisega. Et püksid paremini istuksid, kudusin jalga lisaks palmikule ka soonikus. Soonik hoiab paremini ümber jala kui labane parempidine kude. Ning tihedalt ümber jala olev püks tundub mulle ka soojem. Detsember-jaanuar-veebruar kudusin vasakut jalga. See oli tihe aeg, mil ma ka oluliselt vähem kahe linna vahet reisisin. Lisaks on teise jala kudumine kuidagi oluliselt igavam.

Need on tõsiselt soojad püksid. Toas hakkab nendega lihtsalt palav. Ja õues on nendega praegu külmadel hommikutel pisut isegi liiga soe. Ma olen tähele pannud, et kui minu jalad on soojad, siis keha on justkui iseenesest ka kuidagi soojem. Nii ei hakka mu kehalgi nende pükstega külm. Igatahes, ma olen praegu nendega täitsa rahul ja nad on pea igapäevases kasutuses. Mis neist sellise karmi elu järel järgi jääb, ma veel ei tea.

Advertisements