Täna on naistepäev. Üldiselt see päev ei ole mulle meeltmööda. Ent kui selle sisu enda järgi kohandada, siis läheb ta meeldivamaks.

Ma ei ole eriline fänn ühel päeval lillede ja tordi toomises naistele. Lilled ja tort on nõrkadele. Ent ma olen viimasel ajal aru saanud, et mulle meeldivad tugevad naised. Ma vaatan alt üles ja imetlen naisi, kes on iseloomult tugevad, saavad hakkama ja on samas inimlikud. Ning neid naisi on tegelikult väga palju. Nad teevad erinevaid asju. Teevad hästi ja see on imetlusväärne.

Minu arust peaks naistepäev olema päev, kus me ütleme tugevatele naistele, et nad on pagana tugevad ja ma tahaks väga olla nende sarnane. Ütleme neile, et töö, mida nad iga päev oma perekonna ja iseenda kõrvalt teevad on tähtis ja vajalik.

Ma olen viimasel hakanud märkama tugevaid naisi enda kõrval. Ning seda kummalistes kohtades. Üksi elades ja nüüd telekast loobudes olen ma taasavastanud armastuse muusika vastu. Ning kui ma mõtlen oma viimase aja lemmiklauljatele või muusikutele, siis on nende seas väga palju ilusaid ja tugevaid naisi. Neil on müstilised või võimsad hääled. Viimase aja huvitav taaskohtumine muusikaliselt oli Kinnie Starr’iga. Leidsin Youtube’ist tema ühe kontserdi ja see lummab mind siiani. Ma üldiselt ei armasta hip-hopi, ent selle laulja sõnad haarasid mind endasse ja ei lasknud lahti. Ja nii ta annab mu päevale rütmi ja jõu.

Tegelikult tahtsin ma esialgu rääkida midagi oma keerulisest elust. Postituse esialgne nimi mu peas oli näiteks: keeruline elu: dušisegisti. Ning sellel olid isegi erinevad alapealkirjad, näiteks: milleks meile mehed? Erinevalt eelmisest loost ei kavatse ma ette ega taha vabandada. Asjad on nii nagu nad on.

Me oleme elanud oma üürikorteris kaheksa pikka aastat. Siin on vannituba ja sellel loomulikult segisti. Kui me siia kolisime, siis ei olnud see väike asjandus tuttuus, vaid näitas esimesi väsimise märke. Ent me oleme elanud sellega kaheksa aastat. Ning ta on kulunud. Sellel talvel näitas ta märke tõsistest probleemidest. Oli hetki, kui mulle tundus, et nüüd ongi kõik. Viimasel korral kui R siin oli, siis ma kurtsin seda muret talle. Tema vastus: seda pole mõtet vahetada, majal on vaja filtrit. See pani mind esialgu kulmu kergitama, pisut leppima. Kui pole mõtet, siis pole mõtet. Ent üleeile koju jõudes oli näha, et väike vidin oli oma otsa leidnud. Ta polnud võimeline hoidma vett torudes ja avanema määral, mil teda vaja oli. Naabrimehe diagnoos oli, et on vaja uut. Nii ma kiirkõndisin Bauhofi ja hankisin sealt uue segisti. Ma ei uskunud, et selle äratoomine nii lihtne on. Lihtsalt lähed kohale, valid välja, maksad ja viid koju. Ilusa ja läikiva. Naabrimees aitas ta ära vahetada ja nüüd on asi korras. Mul on tunne, et järgmisel korral, kui ma midagi tahan, ei ole mõtet küsidagi, mis teine arvab, vaid lihtsalt asjale kallale asuda.

Hea küll, ilusat naistepäeva kõik naised, kes saavad ise hakkama kraanide ja autokummide vahetamisega! Ükskord tahan ma ise ka jõuda teie sekka!

Advertisements