Kõigepealt vabandused ette ja taha nende inimeste suunas, kes järgnevast loost ennast puudutatuna võiksid tunda. Ma ei mõtle järgnevat üldse halvasti Teie isiku pihta. Pigem on järgnev lugu mulle endale minu kohta väikeseks õppetunniks.

Kuu aega tagasi Tartu kodus olles ja toimetades juhtus mitte väga suur lugu – tulin välisuksest sisse ja ukselink jäi näppu. Lukk on lihtsalt vana ja otsustas teada anda, et nüüd oleks aeg ta pensionile saata. Rääkisin loo R-le ära. Eesmärgiga, et ta teeks midagi. Ma vahel arvan, et mul on ideaalne abikaasa, kes sellise jutu peale loeks ära mu selleteemalised mõtted ja siis kohe kiirustaks ukselukku ravima. Hoolimata sellest, et tal on endal tööd pooleli ja mõtted mujal. Aga mul ei ole ideaalne abikaasa, vaid tavaline mees. Ta lausus midagi lingi küljest kadunud kruvist ja tegutses oma asjadega edasi. Elu läks edasi ja meie tulime Tartust ära. Järgmisel korral seal olles kurtsin muret allüürnikule ja too ütles ka midagi sarnast. Mulle jäi mulje, et ta võiks selle mure ära lahendada suuta.

Veel järgmisel korral tulles ei olnud  mingit muutust. Ukselink jäi teretades pihku mitmel korral. See ärritas mind. Aga et tollel hetkel pöörasin ma enam tähelepanu köögi laest tilkuvale veele ja külmale ilmale, siis ma piirdusin vaid ukselingi panemisega kindlasse kohta. Nüüd viimasel korral tulles oli uks minu jaoks justkui pind silmas ja segas väga palju. Nii palju, et otsustasin asja enda juhtimise alla võtta. Helistasin lukufirmasse ja leppisin vahetamise aja kokku. Järgmisel päeval tuli töömees, tegi tund aega mürinaga tööd, võttis kokkulepitud raha ja jättis mind imetlema oma kätetööd. Nüüd on mul tuttuus lukk ja kena läikiv ukselink. Ning vana ja kulunud lukk on pensionile saadetud. Varsti loobun tast lõplikult. Ma  olen natuke uhke selle üle, et asi on lahendatud. Ning samas tunnen, et teiste jaoks ei ole see mitte midagi erilist. See teeb minu uhke olemise kuidagi …. väiksemaks.

Ühest küljest saan ma teistest aru. Neid pihku jääv ukselink miskipärast ei häirinud. Nad said ju hakkama ukse sulgemise ja avamisega.

Teisest küljest, näen ma, kui väga olen ma oma isa moodi. Minu isa oli kodus tuntud selle poolest, et kui ta midagi teha palus, siis ta põhimõtteliselt ootas, et palutu kõik pooleli jätab ja jooksuga läheb täitma tema kõige olulisemat soovi. Ja see mõte on minu jaoks nii magus kui ka pisut kibe. Ma ei pääse kuidagi oma geenidest. Ja samas, mulle endale selline kärsitus ja oma soovide tähtsaks pidamine tundub loomulik ja hea.

Advertisements