Järgneva loo olen ma tegelikult kirjutanud 23. jaanuari paiku.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et me oleme oma senise kodu ajutiselt osaliselt välja üürinud. Nii et me oleme kaugjuhtimisega üürnikud. Ja need, kes seal meie eest elavad, ei ole nii kogenud meie kodus elamises.

Nii juhtuski, et ma murelikult helistasin neile neljapäeva õhtul neile ja uurisin, mitu kraadi sooja on köögis. Köögi seina peal olev termomeeter näitas madalat numbrit, ent see ei olnudki kõige hullem uudis. Vesi lekkis köögi laest. Seda on ennegi juhtunud ja selle vastu on kerge kiireid ajutisi abinõusid vastu võtta.

Nii ruttasin ma järgmisel õhtul kohale ja suhtlesin naabritega. Naabrimees pani protsessi tööle ja suur aitäh talle selle eest.

Siis jäi veel köögi temperatuur. Akna kõrval seina peal olev termomeeter näitas ühekohalisi numbreid, tõsi plusspoolel. Terve laupäeva ma nägin vaeva köögi kütmisega. Maksimaalne temperatuur, milleni köögi seina peal olev kraadiklaas jõudis, oli 16 kraadi. See oli igav, tüütu ja väsitav päev. Kuskil 7 kraadi juures hakkas põrandal olev jää (laest tilkunud vee pritsmed põrandal) sulama. Järgmisel hommikul tervitas mind jälle 2 kraadi sooja. Kütsin vaid pool päeva, mille järel temperatuur tõusis 7 kraadini. Siis heitsin ma meelt ja kätt. Paar tundi hiljem köögis asjatades üllatas mind üles sulanud vesi. Temperatuur oli kuue kraadi kandis, kuid õues oli temperatuur tõusnud. Ei saa üks väike õrn naesterahvas kõivõimsa looduse vastu.

Teiseks tahtsin ma üles tähendada ühe Tristani ütlemise. Kõndisime vanaema maja poole mööda teed, kus liigub traktoreid. Tristan seletab: “Õhtuti on traktorid ohtlikud, neil võivad lambid läbi põlenud olla. ” Vat siis, hoiduge õhtuste traktorite eest!

Me oleme üürinud ajutist elamist väikeses asulas Harjumaal, Tallinna külje all. Asula on põhimõtteliselt neljaks osaks jagatud. Jagajaks on tiheda liiklusega Tallinn-Rapla maantee. Selle ääres ei ole asulas kergliiklusteed. Seega, ilma teed ületamata või selle serva pidi käimata on kõndimismaad asula selles osas, kus me elame, vaid pool kilomeetrit. Ning edasi tagasi seda mööda marssida on igav. Ühel õhtul kui liikumisvaegus väga tunda andis ja kuu paistis, panin riided selga ja läksin õhtupimeduses kõndima. Oli täitsa tore, kuu paistis ja jagas valgust, eramajad ja suvilakrundid, mõned üksikud koerad haukumas ja vaid üks vastutulija mu jalutuskäigu ajal. Kõndisin oma tunnikese ja viis kilomeetrit. Suure ringteeni ja tagasi. Ringtee on karm, suured rekkad kihutavad, palju autosid ja müra. Ning selle kõrval vaiksed eramurajoonid, pisikesed tänavad ja aiamaad lume all.
Ent ilus oli kõndida.

Nii palju siis sellest keerulisest elust praeguseks.

Advertisements