Head uut aastat, kallis lugeja!

Tavaliselt tehakse eelnevast aastast kokkuvõtteid ikka vana aasta viimaste päevade sees. Mina kuidagi ei jõua. Ma nautisin kodus olemist. Ent milline siis oli aasta 2012?

Ma kirjutasin siin vähe. Mulle tundus, et minu elu sellel juba läinud aastal oli nii keeruline, et ta kergesti siia ei jõudnud. Keeruline nii emotsionaalselt ja vaimselt kui ka logistiliselt.

Selle aasta alguses olin ma töötu ja otsisin tööd. Ning see mõjus mulle raskelt. Kevadel oli hetk, mil ma arvasin, et sügist pole mul enam mõtet näha. Selle mõtte eest pagesin ma varakult maale. Ma tundsin ennast kasutu ja pidetuna. Ning kui siis näpud mulla sisse lüüa, siis oli mingi pide nagu olemas. See kogemus andis mulle aimu, kui tähtis on minu identiteedi jaoks töö. Ma olen küll ema ja abikaasa, kuid ma tahan olla veel keegi. Õnneks on olemas kohti, kus minu teadmised ja oskused oodatud on. Nii saan ma praegu öelda, et lisaks ema ja abikaasa olemisele olen ma veel ka õppejõud-assistent.

Suvi läks kiiresti ja sügis oli siis täis suuri muutusi. Töö, tööalane logistika kahe linna vahel. Kaks kooli, kaks kollektiivi, kaks erinevat linna oma olemuse ja elamisega. Kui R teatas, et ta tahaks ka väljaspool kodulinna tööd teha, siis läks logistika lausa kuupi. Andsime oma kodust suure osa ajutiselt ära, lapse ajutiselt vanaema juurde ja üürime ajutiselt teist kodu. Nii on neid kodusid nagu kolm ja ükski neist ei ole “päris” koduse tundega. Nii olengi ma ennast tundnud pigem kodutuna. Igal pool on mingid agad ja kuskil ei ole väga kodune. Ning üks komplekt asju on alati kotis, mis koos minuga ühest kohast teise rändab. Nii oligi minu suurimaks jõulukingiks R ettepanek pakkida ennast kõik jälle kokku ja kogu pühade ajaks Tartusse koju sõita. Kogu perega, mitmeks päevaks, ilma suuremate kohustusteta.

Oo, kuidas see mõjus hästi mu koduigatsusele. Teha süüa oma köögis, mõtlemata sellele, kus on vispel või potikaas. Küürida ja tuletada meelde kappide kühme ja põrandate nurki. Hoolimata kitsastest ja  teistmoodi oludest, sain ma aru, et see üürikorter seal Tartus ongi minu kallis kodu.

Ma sain aru, et Tallinnal on raske võistelda linnaga, millega ma olen harjunud. Linnaga, kus mul on võimalik oma asjad ajada jala  ja rattaga liikudes; linnaga, kus on tuttavad kohad ja palju olulisi mälestusi. Muidugi saab Tallinna-pelguse ajada ka praeguse elukorralduse kaela selles linnas. Kindlasti me harjuks eluga Tallinnas või ükskõik kus mujal. Aga me oleme kõhelnud Tallinnas elamise otsust vastu võtmast.

Need on siis olnud mu aastalõpu meeleolude valitsevad mõtted. Koduigatsus ja perekonnana elamise igatsus on kõikide jaoks olnud keeruline. Ning ma ei näe sellele kohe tulevat kiiret lahendust. Asjad võtavad aega ja kannatust. Aga lootust täna on.

Siit tulebki minu suurim soov aastaks 2013. Ma soovin kõikide oma väikese pere liikmete nimel, et töö ei oleks meid lahkuajav vaid koosolemist soodustav tegur. Siis oleme me õnnelikumad ja paremad naabrid, töötajad ja inimesed. Sest meil on tegelikult ka üksteist vaja. Samuti oma sõpru ja naabreid, ning tihedamaid suhteid nendega.

Mida saab öelda minu hobide kohta aastal 2012? Kudusin natukene – ühe titekampsuni ja ühe suure kampsuni. Midagi kudusin veel, aga valmis ei saanud see igav ja suur töö veel mitte. Ma kippusin ise valitud töödes olema isekas kuduja. Teistele, kaasa arvatud oma pojale kudumises olin ma suhteliselt ebakindel. Kuskile on kadunud see tunne, et ma teen kududes õiget ja vajalikku asja. Suvel õmblesin mõned asjad ja see tundus täitsa tore. Ent ma tean, et see ongi vaid igasuvine väike suts. Suvel sai ka kokatud, professionaalses köögis. See oli samuti tore kogemus. Ning samuti tean ma, et ma tahan seda teha vahelduse mõttes ja puhkuse ajal. Igapäevaselt ma kardan nii suurt vastutust võtta.
Ma lugesin päris palju endale meeldivaid lugemismaterjale. Mitte raamatuid, vaid elektroonilisi materjale. Seda siis pigem aasta esimeses pooles. Olen neist ka pisut kirjutanud. Seda tüüpi lugemismaterjal köidab mind veel nüüdki, kuigi lugemiskiirus on oluliselt aeglasem.

Mul on hea meel, et ma saan T-d kaasata ühte oma noorusepõlve hobisse. Sellel suvel tegime paar matka ratastega lapsepõlvekodu lähiümbruses. Mulle meeldis vaadata, kuhu tee viib ja mis on metsa taga. Seda tahtmist saan ma T-ga jagada. Ning see tegi mulle sellel suvel rõõmu. Käisime Keava linnamäel ja Järvakandi kiriku juures. Nüüd enne jõule käisime Käbiküla väljade peal suusatamas. Osadest T avastusretkedest kuulen ma läbi tema enda juttude. See teeb mind nii ühtaegu murelikuks kui rõõmsaks.

Kas ma lubadusi ka uueks aastaks annan? Ma üldiselt ei taha neid anda. Küll aga tundub mulle, et järgmisel aastal tuleb oluliselt enam pühendada aega kirjutamisele. Ning siis ehk tahan ma pisut enam kirjutada ka siin.

Advertisements