Niisiis. Hingame sisse ja välja.

Ajus on liiga palju uut informatsiooni. Ja see kõik on selline tehniline, dokumendid, süsteemid ja muu keeruline. Midagi otse töötavat ei ole, lahtisi otsi tuleb justkui iga päevaga juurde. Ma ei suuda otsustada väga hästi, et millist neist hakata tõmbama kohe ja millist kahe tunni pärast. Samas on tunne, et mitmete asjade kellad kukkusid hulka aega tagasi.

Eile oli reaalne ja käegakatsutav veel üks aspekt sellest uuest elust. Õhtul Tallinnasse, eemale T-st ja R-st. Ning teadmine, et see hakkabki nüüd nii olema vajus raske kotina peale. Pakkimine, bussisõit ja reisimine justkui võõras linnas. See kõik on selle uue elu osa. Ja täna ma nii väga kindel ei ole, et ma seda osa väga ootan või väga tahan. Ma kardan.

Uus elu tähendab ka võimaluste kinnipanemist. Sõitsin eile ja mõtlesin, et kõik need “võib-olla” tegevused, aknad ja võimalused lähevad nüüd kinni. Nüüd on üks raudtee, mida mööda sõita, kuni esimese jaamani. Nüüd olen kinni.

Advertisements