Ausalt öeldes tundsin ma ennast sellel suvel laisa lugejana. Ent sellest pole hullu midagi.

Minu lugemisharjumused on tehnika arenguga kaasas käinud. Ma loen rohkem arvutist kui raamatust. Ausõna. Ning viimasel ajal isegi telefonist. Voodis lugemiseks on telefon piisavalt mugav masin. Telefon pihus on minu arvates mugavam uinuda kui raamat kaisus. Aga mida ma siis lugesin?

Hullumajandus

Paberraamatutest vedasin maale kaasa Steven D. Levitt ja Stephen J. Dubneri Freakonomics’i.  Suvel sai ta siis ära loetud. Ausalt öeldes olid minu ootused suuremad kui tegelikkus. Laenutasin ta lugedes mitmeid kiitvaid arvustusi ja eeldades, et tegemist võiks olla lihtsa suvelugemisega. Suvelugemise ja lihtsuse osas oli mu eeldus õige.  Ent ma ei saa öelda, et ma oleks siiralt vaimustunud sellest raamatust. Kõik seal öeldu oli minu arvates loogiline ja ootuspärane. Võib-olla oma eelneva lugemistee tõttu ei olnud see minu jaoks hullumeelne ja hämmastav. Ma olen üsna kindel, et minu pettumus või vaimustuse vähesus on seotud minu hariduse ja lugemusega. Üks positiivne asi, millele ma raamatut lugedes kindlust sain on see, et on täitsa normaalne olla huvitatud väga erinevatest teemadest, neisse kirglikult süveneda ja nendest kirjutada. Ühel hetkel ja kohal tekivad nende vahele seosed ja siis on vaatenurk uus ja värske.

Jeff Kruysi reisikiri.
Teine, hoopis huvitavam lugemiselamus oli reisipäevik. Kunagi kevadisel ajal sai otsitud Google’st infot ühe pisikese koha kohta kaugel Kanada avarustes ja väikeste käänakutega jõutud tema reisikirjani, mis sellest kohast pisut rääkis. Ja need paar sissekannet oli piisavalt huvitavad, et paari kuu jooksul elada kaasa tema mitmeaastasele rattarännakule Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Inuvikist Ushuaiani ja tagasi Kanadasse. Kaunid pildid, väga kasinad elutingimused ja võimalus heita pilk ühe huvitava reisikultuuri sisse. Ma nimetan seda nõnda suureliselt, sest mulle väga meeldis see, et ta kirjutas ka suhetest teiste matkajatega olgu nad siis mootorratastel, jalgratastel või jalgsi. Kirjutas teistegi “hullude” inimeste plaanidest ja unistustest, info jagamisest ja hoolimisest. Minu jaoks hämmastav oli tema vähenõudlikkus nii toidu kui ööbimiskoha suhtes. See on meelelaad, mida oleks hea kogeda, kuid ilmselt milleni jõudmine on eneseületus. Saab elada lihtsalt ja vähenõudlikult. Ka mitu aastat. Kolmandaks meeldisid mulle pildid. Rattaga sõites on tee üks sinu oluline kogemus ja teed on huvitavad. Vähemalt minu jaoks on suviti tee maagiline koht.  Ning neid teid on Jeffi piltide peal. Samuti ööbimiskohti, teisi matkaselle. Pisut on linnu, rohkem kauneid looduspilte. Kogu see reisikiri tervikuna tekitas minuski tahtmise rattaga matkata. Ning, kes teab, võib-olla oligi ta üks mõjutaja selles osas, et ma Tristaniga sellel suvel mõned korrad rattaga avastusretkedele suundusin. Ning mul on kohati kahju, et suve lõpp nii kiireks läks, et sinna enam ühtegi matka juurde ei mahtunud. Samas on alati tulemas järgmine suvi, ning matkad saavad minna pikemaks.

Pisut oli veel lugemist, aga neist tahaks ma eraldi kirjutada.

Advertisements