Mõned asjad ootavad kaua mõttest teoni saamist. Ning mõned asjad satuvad su ette täitsa juhuslikult ja saavad ruttu teoks. Kui ma olin oma lapsepõlvekodus end sisse seadnud ja ema märkas rahutust mu silmades ja kätes, siis pani ta mu ette ühe koti lõngaga. “Ma harutasin ühe isa kampsuni üles, tee endale sellest kampsun,” oli tema soe soovitus. Isegi proovilappi oli alustatud. Miskipärast 2,5 mm sukavardaga. Olgu, ma katsetasin, mõtlesin ja uurisin tasuta mustrite maailma. Ma hea meelega oleks vaadanud oma ajakirju, aga need olid kaugel ja kättesaamatud. Ent Knitty on enamasti abiks. Surface’ koetihedus vastas minu omale üsna täpselt. Hoolimata vardanumbri erinevusest. Aga see ongi minu kiiks, et ma pean kuduma peenemate varrastega, kui enamus inimesi. See saigi otsustavaks.


Kudumine ise on lihtne, kui otsustada usaldada mustrit ja mustri autorit. Kui nii mõelda, siis ma olen ammu tahtnud midagi kududa Norah Gaughanilt. See ei ole esimene alustus, lõpetamata tööde hunnikus ootab üks Norah veel. Aga see on esimene valmis töö. Nii ta valgete õhtute ja uniste lõunatundide aegu valmis. Mulle meeldib kududa labast pinda, see on meditatiivne, rahulik kulgemine punktist A punkti B. Ning ka see mummuline muster oli meeldiv kududa. Nööpe panin rohkem kui originaalis on ja peal kantavat keebi moodi asjandust ma ei kudunud.


Kanda ma teda veel ei ole saanud, aga tundub pisut karm lõng olevat.


Pildiaparaadi taga oli T, mina juhendasin.

Advertisements