No täitsa uskumatu ikka. Juba juuni. Me oleme varsti kuu aega juba maal askeldanud. Kaevanud, niitnud, rohinud, moosi ja mahla teinud, rattaga metsas käinud, sääski tapnud, müristamist kuulanud ja nõnda edasi. Mõnes mõttes on nagu väga kiire. Iga päev toob midagi väikest ja uut. Taimed on ninad mulla alt välja pistnud või õitsenud ja vilju kasvatamas. See on minu lemmik-aastaaeg. Ööbikud, kägu ja rähn teevad helitausta. Ning mitmed muud minu jaoks ilma nimeta linnud samuti. On justkui vaikne, aga tegelikult vaikust ikka väga ei ole. Viimane nädal on küll olnud jahedam, aga enne seda oli päris soe ja tore. Ma isegi olen suutnud endal selga ja õlgu pisut päikese käes põletada. Nägu ja käed on täiesti pruunid. T kaelalt paistab samuti päikese kindel jälg kätte. Samas on need asjad kõik väikesed, justkui tähtsusetud maailma rahu ja arengu mõttes.

Mul on hea meel olla armsas kohas ja teha asju, mida ma suure osa elust olen teinud. Esialgu üllatusin, et ma vikatiga täitsa korralikult ümber käia oskan. Või rohukoormat käru peale teha nii suureks, et vaevu jaksan vedada. Või, et purgikaante keeramise kunst on kätes sees.

Teisest küljest, on siin suhteliselt lihtne hakkama saada. Vähe on inimesi,  nendega suhted on juba olemas ja parasjagu keerulised.  See on mugav. Ent mugavus võib olla uinutav ja tagasiviiv. Nii võib olla siit raske ära minna jälle. Samas ma usun, et ma saan hakkama ja kohanen. Kuigi igatsus jääb kuskile hingesoppi. Ma olen kindlasti oma ema moodi väike inimene, kellel ei ole vajadust suure ruumi järgi. Nii mitmeski mõttes.

Pildid on suures osas esimesest kahest nädalast. Nüüdseks on pilt juba palju muutunud.

Lõpetuseks üks lugu 6 aastase T suust. On öö ja vanaema ajab T-d pissile. T kurdab uniselt vanaemale: “Vanaema, ma hakkan vanaks jääma, mu diiselmootor ei tööta enam. Ja kui tööle läheb siis teeb nii hirmsat häält.” Sellised mured siis meie kuueaastasel.

 

 

Advertisements