On küll veel maikuu, ent mina ja T alustasime juba suvitamisega. Maa ootas meid ja ta saab pakkuma meile sellel suvel küllaldaselt tööd ja vaeva. Lahkusime Tartust, kus kastanite küünlad kasvasid iga päevaga, esimesed toomingad juba õied lahti löönud ja vahtrad olid õitsemist peagi lõpetamas. Maa on meil pisut põhja pool ja siin on praegu õitsemas ainult vahtrad. Ning nartsissid ja tulbid. Lastel on siin voli päev otsa joosta, rattaga sõita ja mullas tuhnida.

Minu päeva sisustasid eile hommikul kivid ja nende ümbertõstmine. Kiviktaimlast kujundame ümber vähem tööd nõudvat kivikangrut. Ning õhtupoolikul kaevasin kurgipeenra vundamenti ja peenramaad.

 

Tartust lahkumisele eelnes ka üks väike positiivne noot. Maailmas siiski leidub töökoht, mis mind tahab. Mitte küll kohe, sügisel alles. Ning ta ei saa täitma kogu mu aega. Ent see on siiski midagi. See uudis annab võimaluse rääkida vihjeks ühe loo.

Mulle on alati meeldinud koolis käia. Head õpetajad on mind innustanud raamatuid lugema. Ning halvad õpetajad on tekitanud trotsi ja ka selle abil olen ma targemaks saanud. Mitmetel kordadel olen ma kokku puutunud nii viletsate õpetajatega, et ma olen endamisi mõelnud: “Ükskord, kui ma suureks saan, hakkan ma ka õpetajaks. Ja siis ma näitan, et seda ainet on võimalik paremini, selgemini, mõttekamalt õpetada!”. Nii sain ma mõelda ka oma esimese statistikaõpetaja kohta Tallinna Majanduskoolis. Kõigil selles tunnis oli raskusi aru saamisega. Minu trots viis nii kaugele, et ma laenutasin raamatukogust Uno Mereste juba üsna eaka statistikaõpiku ja tegin endale asja sealt iseseisvalt selgeks ja aitasin ka teistel õppida. Mulle meeldis statistika, ent õpetaja oli kohutav.

Edasi tulin ma ülikooli ja sain kokku maailma parima statistika õpetajaga. Ta oli inspireeriv, õpetas innukalt ja see huvi ja ind oli nakkav. Ning minu huvi statistika vastu jätkus ja suurenes. Tänu temale on statistika üks väärtuslik ja hinnaline osa minu oskustest ja teadmistest. Ning ehkki ma selle üle sageli ei mõtle, siis vahel ma tean, et ma tahaksin olla temasarnane väga mitmetes asjades.

Nüüd olen ma ringiga tagasi jõudmas. Klassi ees teadmisi jagamas ja kas trotsi tekitamas või inspireerimas. Või siis ükskõikseks jätmas. Sest õpilaste jaoks ei ole see nende põhiaine, vaid kõrvaline aine. Midagi, mis lihtsalt käib otsapidi nende eriala külge. Nende igapäevatöös ei ole sellel suur roll, küll aga aitab mõista valikuid nende töö korraldamisel. Ning täna ei ole mina kindel, et ma suudan olla nende jaoks kohe maailma parim õpetaja. Ent ma luban anda oma parima ja püüda selle poole kogu hingest.

Advertisements