Minu eelnevas töötees on olnud tähtsal kohal spetsiifilised ajakirjad. Ma loen neid aeg-ajalt siiamaani. Enamasti on neis suurel hulgal uuringuid. Ent vahel harva avaldab mõni neist ka inimlikke lugusid, intervjuusid oma valdkonna tippudega. Ajakiri Addiction on selles osas väga hea ajakiri. Ilmselt igas ajakirja numbris on intervjuu sõltuvuse valdkonnas töötava teadustipuga. Ma olen neid intervjuusid hea meelega lugenud, sest nad on põnevad, mõtlema panevad. Hiljuti loetud intervjuu Lorraine Midanikuga pakkus mulle huvi väga mitmel põhjusel. Alljärgnev on lühikene eestikeelne kokkuvõte ajakirja intervjuust temaga.

Lorraine Midanik on pärit Kanadast ja kasvas üles Californias. Ta alustas oma akadeemilisi õpinguid kohalikus kolledžis sotsiaalset heaolu õppides. See on  midagi sarnast sotsiaaltööga, sisaldades endas päris palju psühholoogiat. Sealt edasi oli ta tööl 3 kuud sotsiaaltoetuste määramise ametis ja suundus siis tagasi ülikooli. Seekord õppis ta sotsiaalset nõustamist. Õpingute käigus puutus ta esimest korda kokku ka alkoholi teemaga. Ta töötas kaks aastat nõustajana kohaliku haigla alkoholismiprogrammi juures ja see oli aeg, kus ta tajus, et ühiskonnas ja nõustamises valitsev arusaamine oli selline, mis talle ei sobinud või mis tema arvates ei läinud kokku alkoholismi olemusega nii nagu tema seda tajus. Tolleaegses USA-s käsitleti alkoholismi kui haigust ja ka nõustamises oli kasutusel ravimise paradigma. Ta läks tagasi kooli, ning tegi alkoholi ja rahvatervise alal doktoritöö. Selle käigus puutus ta kokku mitmete tolleaegsete tippudega (Robin Room ja teised), ning erinevate tippude poolt kasutatavad lähenemised ja meetodid avasid tema jaoks alkoholi tarvitamise uurimise ja ka nõustamise osas silmad. Berkleys kasutati mitmeid sotsiaalteaduste lähenemisi ning Midanikul oli võimalus osaleda alkoholi tarvitamise uuringute läbiviimises. RAND-is tehtud uuringute tulemused läksid vastuollu 1970. aastate lõpu USA ühiskonna arusaamistega ja neid kritiseeriti teravalt. Midanikul oli võimalus uurida alkoholismi ravi, endiste alkohoolikute alkoholitarvitamist ja selle efektiivsust. Alkoholismi kui haiguse käsitluse raames ei oldud sealses ühiskonnas kuigi heal arvamusel alkoholismiravi meetodite efektiivsuse osas. Läbiviidud uuringu tulemusena selgus, et üllatavalt suur osa endiseid alkohoolikuid olid edukad peale ravi lõppu. See tundus uskumatu, ebaloogiline ja tõstatas keskse küsimuse, et kas alkohooliku enese vastuseid küsimustele tema sõltuvuse kohta saab usaldada.

See küsimus hakkas huvitama ka Lorraine Midanikku. Levinud oli arvamus, et võrreldes inimese enda ütlusega, võiks olla täpsem ja usaldusväärsem näiteks lähedaste või arsti hinnang alkoholi tarvitamisele.  Nii tehtigi kordusuuring, kus üheks viimase aasta(!) jooksul alkoholi tarvitamise hinnangu kriteeriumiks sai hingeõhu analüüsi vastus. Ning see üks tegur tegi muutis nende tulemused avalikkuse jaoks usaldusväärseteks. Metodoloogia ja selle usaldatavuse teema ühiskonnas on intervjuus esimene mulle silma jäänud teema. Midaniku edasise teadustöö keskseks teemaks sai enesehinnangute valideerimine.

Edasi räägib ta ühest oma tähtsast artiklist, kus ta uuris enesehinnanguid ja alkoholi tarvitamise üleraporteerimist. Tema artiklit lükati mitu korda tagasi, sest ta oli esimene, kes sellel teemal kirjutas. Peamiseks tagasilükkamise argumendiks oli arvamus, et tulemusi ei saa usaldada, sest andmestikus on probleemid. Inimesele, kes on pisut küsitlusuuringute teemaga kursis, võib tunduda tõepoolest enam loomulik see, et suhteliselt tabu teema puhul, nagu alkohol enamasti on, kalduvad inimesed pigem seda varjama, unustama ja tarvitatud koguste suurusi alahindama. Ent pisut enam probleemi uurivate inimeste seas, või kasvõi ühiskonnas kokku puutudes konkreetsete ühiskonnagruppidega, on täitsa võimalik näha, kuidas alkoholi tarvitamise juures on võimalik ka ülehindamise aspekt. Minu suhteliselt üürikese kokkupuute juures alkoholi tarvitamise andmestikega tekkis minul küll paaril korral mõte, et tea, kas see kogus mida mõned inimesed vastanud olid, kas see oli tegelik või sellest oluliselt suurem. Ent tollel ajal, kui Midanik probleemi esimesena uuris, tundus see võimatuna või kahtlasena.

Edasi läks Midanik post-doktorisse Social Research Group’i. Ta ei olnud akadeemiliseks ametiks valmis, ja tahtis täiendada ennast metodoloogia alal. Oma uurimisteemast rääkides kasutab ta siin ka väljendit “mõõtmise poliitika”. Ta kirjutas ülevaate erinevatest alkoholi tarvitamise mõõtmise koolkondadest (uuringupõhine/populatsiooni ja kliiniline). Midanik räägib, et enam usaldusväärseks tollel ajal oli siis vastavalt selle vastaja arvamus, kes märkis suurema tarvitatud koguse. Ei usaldatud inimeste enda hinnanguid ning suuremat usaldusväärsust omistati lähedaste hinnangutele. Kui olid olemas nii alkoholi tarvitaja ja ka tema lähedase arvamused, siis peeti usaldusväärsemaks nende seas suuremat hinnangut.

Edasi läks Midanik Kaiser Permanentesse, temast sai tervise hindamise analüütik. Sealse  töö käigus analüüsis ta nii tervishoiuteenuseid kui ka tervisekäitumist. Ta oli Kaiseris 18 kuud ja tundis, et igatseb ikkagi akadeemilist õhkkonda. Nii jõudis ta tagasi Berkleysse. Tal oli viljakas karjäär, mille lõpus oli ta lausa dekaani positsioonis.

Midaniku töö keskmes oli metodoloogia, eriti inimeste enda poolt antavate hinnangute valiidsus. Kui Midanik oma tööd alustas, siis oli alkoholi ja ka näiteks HIV-i puhul palju juttu sellest, et inimese enda raporteeritud informatsioon tabuteemade osas ei ole “valiidne”. Selline arusaamine on tihedalt seotud alkoholiga seotud probleemide käsitlemisel meditsiinilistena, kliinilistena, haigusena. Intervjuus tuleb Midaniku jutust välja selge vastuolu ja erinevus biomeditsiini ja sotsiaalteaduste vahel. See on teine oluline mõte, mida ma oma  nahal olen tundnud. Ma olen väga nõus mõttega, et teaduses valitseb surve, et sotsiaalteaduslikud lähenemised justkui peaks käituma sarnaselt biomeditsiiniliste teadustega, kus asju tuleb mõõta “objektiivselt”. Midanik kirjutas nähtustest, mida võiks nimetada näiteks “valge kitli valiidsus” ja “sümboolne valiidsus”. Need on juhtumid, kus valiidsus on küsitav, kuid seda ei seata kahtluse alla eksperdi või mingi muu poliitilise põhjenduse pärast.

Põhimõtteliselt saab biomeditsiinile kui loodusteaduslikule teadusele ette heita seda, et ta ei usalda inimest, vaid tahab nähtust mõõta võimalikult objektiivselt. Ning kui ei ole masinat või kõrvalseisvat eksperti, keda võiks pidada objektiivseks, ei ole tulemus usaldusväärne, kasutatav teadustöös. Sotsiaalteadustest tulnud inimesed usuvad ja usaldavad inimest ja tema poolt antavat informatsiooni enam, peavad seda väärtuslikuks. Selline arusaamine aga teeb sotsiaalteadusi justkui vähem teaduseks.

Midanik osales alates 1979 aastast Graduated Frequency skaala väljatöötamises. (See on viis küsida alkoholi tarvitamise kohta nii, kus alustatakse suuremast kogusest ning küsitaks vastajalt: mitu korda ajaperioodi jooksul oled sa nii palju alkoholi korraga joonud? Sellise küsimisviisi eelis on see, et  raporteeritud kogused on suuremad ja tulemused on täpsemad.)  Ning samuti on tal roll selles, et alkoholi tarvitamise küsimusi küsitakse alkoholiliikide kaupa eraldi (kange, vein, õlu). Ka selline viis aitab vastajal paremini mäletada ja vastata alkoholi tarvitamise küsimustele. Varasem küsimisviis keskendus kohe absoluutse alkoholi grammidele perioodis sõltumatult siis alkoholiliigist.

Midanik nägi oma töös, et terviseteadustes USA-s oli ja on suund biomedikaliseerumisele. Biomeditsiinist tulevaid tulemusi nähti ühiskonnas läbimurdelistena, samas kui sotsiaalteaduste tulemusi mitte. Samas sai Midanik aru, et biomeditsiiniline, haiguskeskne lähenemine oli väga indiviidikeskne, indiviidi vastutust rõhutav ja indiviidi kaudu lahendusi pakkuv. Samas kui probleemide olemus oli tema ja ka minu kogemuse järgi ühiskondlik. Ta kirjutas raamatu, milles ta faktidele toetudes alkoholi vallas näitas, kuidas ka uuringuteks eraldatav raha on läinud üha enam biomeditsiini. Ning et see on viinud teaduse ja ka poliitika tasakaalust välja. On lihtne näha, et see ei ole spetsiifiline ainult alkoholi valdkonnale, vaid laiemalt rahvatervisele. Ning, et tendents ei ole mitte ainult USA probleem, vaid laiem. Nii jõuab Midanik teaduse ja poliitika seosteni. Ta märgib, et poliitikas on alkoholi lobi olnud võimas ja seetõttu ei ole märke sellest, et tõstetaks makse alkoholile või rakendataks muid ühiskonda puudutavaid meetmeid alkoholi tarvitamise tagajärgede vähendamisel. Ning kui ühiskonnas, nii poliitikas, meedias kui ka teaduses, peetakse alkoholi indiviidi probleemiks, ei ole palju poliitilist, mida annaks teha probleemide ulatuse vähendamiseks.

Artiklit ennast saavad akadeemilisele võrgule ligipääsuga inimesed lugeda siit.

What I’ve read: Conversation with Lorraine Midanik.

Short overview and my opinions on a recently read interview from
Addiction magazine. Lorraine Midanik has been involved in alchol consumption and alcoholism research. The focus of her work has been validity of self-reported alcohol consumption. She also discusses biomedicalization of public health sciences. Full interview is (accessible for academic networks) here.

Advertisements