Kui minuga eelmisel kevadel üht-teist juhtus, siis olid sellel mitmed kummalised tagajärjed. Aprillis tundsin ma ennast üsna hästi. Seda siis oma depressiooni mõttes. Ma olin saanud abi ja mulle tundus, et asjad on piisavalt hästi minu pea,  tunnete, tõlgendamisoskuse ja toimetulekustrateegiatega.

Ent juhtumised mais lõid mul jalad alt ära. Üks mis kannatas, oli minu tahtmine ja oskus lugeda. Järsku muutusid teadusajakirjade artiklid vastikuteks ja mõttetuteks. Mul ei ole seda varem nii järsku ja selgelt juhtunud. Tegemist oli ju asjadega, mille lugemist ma olin nautinud. See oli olnud oluline osa minust. Ning nagu tavaliselt, ei saanud ma sellest kohe aru. Alles sügisel linna tagasi tulles sain ma ühel hetkel aru, et ma pole ammu ühtegi artiklit lugenud. Ma ei tahtnud neid kätte võtta. Mulle tundus, et nendes sisalduvates sõnades, lausetes ja ülesehituses on sees mitmed ebameeldivad tunded ja mälestused. Talvel ma ikka püüdsin neid vahel lugeda. Ent nad ei pakkunud enam seda põnevust, nad tundusid mõttetud.

Sügisel domineerisid minu lugemisvaras blogid ja raamatud. Raamatutest on justkui varem isu täis saanud. Blogide seas on uusi lemmikuid, ent viimase paari kiire nädala jooksul on nemad olnud need, keda on kõige lihtsam kõrvale jätta.

Nüüd on tulemas kevad ja ma esitan endale järgmist olulist küsimust: kas leppida olukorraga ja loobuda (võimalik, et igaveseks) teadusartiklite lugemisest, või pusida edasi lootuses, et vana armastus saab ükskord taas lõkkele lüüa. Suudan ma neist aru saada, neid tõlgendada ja edastada? Suudan ma nende kaoses korda luua? On neist mulle tuge või takistust? Samuti küsin ma, on minu oskusest kellelegi teisele kasu?  Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, kes või mis võiks aidata mind otsustada.

Let me read something.

Events of last spring had unexpected and strange consequences. Last April I was feeling strong and confident. I had sought and received help. I had re-learned strategies of coping, and interpretation of situations. I was OK.

Then came May and things happened. I lost the ground under my feet. And it changed dramatically my reading habits. Papers from scientific journals became pointless and gruesome. It was sudden and unexpected for me. I had not experienced anything like that. There have been periods when I exclusively read scientific papers. Scientific literature has been a big part of my life. I have loved them.

I didn’t notice or analyze it at that moment. In September or  October I noticed that I had stopped reading them. They still seemed pointless, confusing and filled with negative emotions. There were hidden dangers in these words, sentences and structures. I have tried to read them few times during winter. It has become better. Time sure heals some wounds. I replaced papers with blogs and books. I had a short romance with geography books. It wore off by December. Blogs have been a bit more persistent. But come some busy weeks and these are the first things to be left on the side. I love blogs, I gained some new favourites and learned so much.

Now it is spring. I have strength to pose a following question: Should I accept circumstances and give up (probably for ever) reading scientific papers. Or should I put some effort and continue reading them, analyzing them. Can I still do it with quality and speed? And is there use for my love, wish and ability? Can it be a useful skill or hindrance. I don’t know what to do. And I also don’t know is there anybody or anything to help me to think that through. What to do?

Advertisements