See nädal on olnud ja jätkub erilises rütmis. Iga päev on midagi olulist. Minul on tohutu suures koguses suhtlemist nii telefoni, e-maili kui näost-näkku teel. See on olnud väsitav ja põnev. Pannud silma särama ja südame kartlikult tuksuma. Tõstnud rõõmust pilve peale ja masendusega vastu maad visanud. Nagu ameerika mäed. Üks tähtsamaid sõnu selles nädalas minu jaoks on olnud “lootus”. Vahepealne aeg on seda sõna vähe kasutanud. Selles nädalas on seda olnud rohkem kui eelnevatel kuudel. Veel ei ole midagi kindlat ja otsustatut, kuid juba lootus ise on oluliselt positiivsem kui tühjus.

Ka teistel meie perest on sündmusi ja juhtumisi, mis on tähtsad. Täna ma tunnen, et ma olen elus, mitte tuim ja mõttetu. On riskantseid sündmusi ja ohtusid, aga need käivad asja juurde.

There’s something in the air

It has been a special and out of ordinary week for us. There is something going on every day. A lot of communication, on e-mail, phone and face-to-face.  It has been tireing and exciting. It has made me happy and fearful. Lifted me up on the clouds of joy and thrown me down with misery and panic. Like rollecoaster ride. One of the most important words for this week is “hope”. There is much more of that word in this week compared to few previous months. There isn’t anything decided or certain yet, but there is hope in the air. And that is so much more positive and pleasant.

Others in my family have also things going on this week. Each one of us has something. Today I feel I’m alive, not numb and pointless. It is a risky and dangerous feeling, but it is an essential part of life.

Advertisements