Vahel, kui ma viitsin siinse koha statistikat ja otsingusõnu vaadata, siis leidub seal kdumisteemalisi otsinguid päris palju. Ma enam ei pea ennast kudumis- või käsitööblogijaks. Viimane märk kudumisest on siin olnud ei tea millal. Ning minu igapäevastes rutiinides ei ole kudumisel suurt kohta. Mul on sellest kahju. Samas, ei suuda ma selles osas praegu suurt midagi ette võtta. Õigupoolest ei ole see väide päris õige. Mul on kodus lõnga, vardaid ja tundub, nagu peaks mul olema mägede viisi aega. Ent ma kulutan seda ja vaimujõudu kuskile mujale. Nad kõik kaovad kuskile musta auku.

Ent viimasel ajal on olnud üks väike erand. Hea sõbranna vajas minu abi. Ning ma sain talle midagi kasulikku teha. Üks väike poiss on saamas suuremaks, ning sellel teel oleks talle abiks üks kena beebikampsun. Selle väikese kampsuni sündimiseks kulus pea kuu aega. Minule jäid sellest kampsunist mälestuseks pildid, üks fail arvutisse, proovilapp ja arvutamise paberid.

Ma ei viitsi teha pikemat sorti esseed teemal “kuidas kududa beebikampsunit” või “kuidas kududa kampsunit”. Ent mõned mõtted mul siiski on.

 

Kampsuni puhul on olulised mitmed asjad – lõng, idee, vajadused ja tahtmised. Nende kooskõla leidmisest saab konkreetne idee. Seekordse kampuni puhul oli olemas etteantud lõng, etteantud suurus ja isegi üks tegumood. Tegumood tuli ajakirjast koos lõikega. Ajakirja kampsuni lõng ei olnud üldse oma omadustelt sarnane etteantud lõngaga. Seega, oli hädavajalik proovilapp. Mudelis kasutati paksemat sorti puuvillast, minul oli Titan Wool Winner. Proovilapp valmis ja pressitud, järgnes selle mõõtmine ja arvutamine. See osa mulle kummalisel kombel meeldib. Et tegemist on väikesemõõtmelise esemega, siis on mul nüüd see kampsun arvutis Excelis olemas. Värvid, kahandused, triipude asetused. Ning fail oli ka hea realugemiseks ja järjepidamiseks. Edasi tuleb lihtsalt kududa.

Kudumisel on oluline seltskond. Mul on see võimalus, et ma valin endale midagi kõrvaklappidesse. Lisaks tavapärastele raadiosaadetele,  mida ma arvutist kuulan, olid selle kampsuni puhul mulle seltsiks mitmed nauditavad tegelased. Näiteks avastasin ma mõni aeg tagasi BBC leheküljelt podcastide seast nende iga-aastase loengusarja arhiivi. Kampsuni sisse said kootud Anthony Giddensi globaliseerumise teemalised loengud aastast 1999. Selles arhiivis on mitmeid väga huvitavaid loenguid, kuid need olid mul juba varem kuulatud. Hea meelega tooksin esile  1980 aastal Sir Ian Kennedy poolt peetud kaasaegse meditsiini teemalised loengud. Täna, Araabia kevade aegu on väga huvitav tagasipilk ka 1988 aastal Geoffrey Hoskini poolt peetud loengud Nõukogude liidu lagunemisest ja demokraatia arengust Ida-Euroopas. Mulle tundus see justkui pilguna väljast meile sisse, püüdena mõista midagi, mida on keeruline mõista.

Ent keerulised ja rasked loengud ei olnud ainsad, mis selle kampsuni sisse said kootud. Ma kippusin nendest väsima. Ning järgmine asi, mis mu vaimu rõõmustas oli sealtsamast BBC kodulehelt nende toiduprogramm.  Ning see on minu arvates vaimustav saade mitmes mõttes. Esiteks, ent üsna mitteoluline on sealne keel – elav Briti inglise keel. Teiseks, kõik need aktsendid, mida Suurbritannias ja ka Iirimaal leidub. Ma olen paar korda hädas olnud, sest ma ei saa aru, mida Põhja-iiri talunik saatejuhile räägib. Ent see läheb üle, sest teema on huvitav ja lõpuks saan ma mõttest aru. Need aktsendid on hästi toredad! Kolmandaks ja kõige olulisem on muidugi teema. Pooletunnisesse saatesse ei mahu palju. Ent teemad on hästi valitud, esinejad toredad ja asjalikud. Mulle meeldib sealne käsitlus, mis rõhutab head kvaliteetset, kohalikku toitu, traditsioonide tundmist ja hoidmist. Mulle tundub, et inglased pööravad tähelepanu kvaliteetsele ja kohalikule toidule. Viimasel ajal on see muutunud seal üha olulisemaks. Ning seal on väga palju inimesi, kes sellega südamest ja hingest tegelevad. Mul oli seda nauditav kuulata. Nii sai kampsuni sisse mõtteid naturaalsetest veinidest, šokolaadist, äädikast ja jätkusuutlikkusest toidutootmises. See on üks ütlemata nauditav kuulamine.

 

Aga tulles nüüd kudumise juurde tagasi, siis peale tükkide valmiskudumist on vaja neid pisut viimistleda. Mitmevärviliste kampsunite puhul on peitmist vajavaid otsi enam, võrreldes ühevärviliste esemetega. Nii on võimalik seda otste peitmist nii meelde tuletada, kui ka harjutada. Sellele protsessile järgnes minul kokkuõmblemine. Mõned juhised ütlevad, et enne kokku õmblemist tuleks tükid teha niiskeks ja kas pressida või vormi venitada. Mina jätsin selle etapi hilisemaks. Kokkuõmblemisel on heaks abiks Youtube’st leitavad videod või midagi muud sarnast. Kuna ma nii harva viimasel ajal koon, siis mulle tundub, et on kindlam neid üles otsida ja abiks vaadata.

Kui tükid said kokku õmmeldud, sai mulle selgeks, et kraed on kohe hädasti vaja. Ning nii tuli teha taas pisut arvutamist, joonise tegemist Excelis ja kudumist. Selle kampsuni krae on alustatud justkui valest kohast. Tavaliselt korjatakse silmused üles kaelaaugust ja siis kootakse justkui edasi. Selle mudeli puhul tuli lüüa üles krae välimise ääre silmad ja siis kududa ühendusõmbluse poole.
Kududes tundus see kraetükk liiga pikk olevat, ent külge õmmeldes osutus ta paraja pikkusega ja ka laiusega olevaks. Tekkis üsna materjalirohke soojendus kaela ja turja peale. Kogu kudumise aja tundus mulle, et kampsun on liiga suur.  Mul oli miskipärast tunne, et ta peaks tulema väiksem. Et nagu beebikampsun või nii. Aga ära andes nägin, et asi pole üldse hull. Siis tuleb pressida, nööbid õmmelda ja pildistamisele mõelda. Ning siis oligi aeg öelda head aega ja head teed. Aitäh võimaluse eest!

Of knitting, after a long pause.

Sometimes I find myself looking at statistics of this blog. I find it quite odd, that people get here looking for knitting advice. I stopped considering this blog a knitting or handcaft-blog  some time ago. It seems I stopped knitting. I still have needles, yarns and patterns. I should have time, but I don’t knit any more. My time and energy seem to be going into a black hole of nothingness.

Recently, there was something different. A friend of mine needed my help and I was happy to be useful. A little boy needed a cardigan. So I took time, needles and yarn and created something.

I am not going to write a long essay on the topic of “how to knit a cardigan”. I’ll share some thoughts and observations.

A cardigan starts with needs, wants and yarn. A compromise between them results with a pattern and specific plan. In this case I had yarn and a suggested pattern. Yarn in the pattern was relatively thick cotton. My yarn was not very thick wool. 2mm needles and Titan Wool Winner were my choices. This  meant gauge swatch and calculations. I have to say I like calculations. Then I created a plan of cardigan in Excel. All the colours, decreases and rows. I used it as row counter to keep me on track. This is my strategy. After these preparations I was ready to knit.

I love some good company while knitting. I have a list of my regular podcasts to listen, but this cardigan had some special guests to entertain me and give good thoughts. I was browsing on the BBC homepage and discovered their extensive list of podcasts. One of the guests for this cardigan were Reith lectures. Anthony Giddens talked about Globalization from the year 1999. I also liked sir Ian Kennedy’s lectures on modern medicine (year 1980) and Geoffrey Hoskin’s lecture on democracy in Soviet Union from the year 1988. This seemed like a strange look in to the past and quite interesting today.

Lectures on important scientific questions were not my only companion. There was also Food programme. I love this program for many reasons. First – proper British english. Second – all these accents of Great Britain are so lovely. It was sometimes troublesome, but absolutely enjoyable to listen. Most importantly the topics of the program. There is a long and extencive food culture in Great Britain. It seems, that people there are redicsovering so many traditional foods and resources. With interesting and engaging stories and topics, this was the best companion while knitting this cardigan.

When all the pieces are knitted, all you need to do is finishing. That includes seaming and blocking. Most instructions say to block before seaming. I prefer to do it other way round. When there are may colours, you have more ends to weave in. So it was a nice practice. I usually look for help from Youtube. It is a handy resource to remind seaming and other techniques. After seaming all the pieces together I could see the need for a collar. In this pattern collar is knitted in the “wrong way”. Usually you pick up stiches from the collar and knit further. In this case I started from outer edge and knitted towards collar seam.  It seemed to be too long or with uncorrect proportions. Also cardigan seemed to be too big for recipient. But in the end, collar-size was appropriate and cardigan fitted nicely. Collar gave nice look and warm material against neck.

After that pressing, buttons and pictures. Then it was time for me to say good bye and good life. Thank you for this request and trust and opportunity!

Advertisements