Täna, kui Tartut ja vist ka poolt Euroopat on katmas arktiline külma õhu mass, on päris sobilik rääkida viimasest heast lugemiselamusest.

Viimasel ajal on mu lugemislaual olulisel kohal mitte raamatud, vaid blogid. Ning blogid  mitte ühel kindlal teemal, vaid ühest kindlast kohast. Üheks selliseks heaks avastuseks on olnud The House and other Arctic musings. Ma olen lugenud seda kui raamatut, vanimast värskeima postituseni. Mitte ühe õhtuga, vaid mõne nädala jooksul. Nautides ja kaasa mõeldes. Lugedes mõnda aega ja siis mõneks ajaks ära pannes.

Blogi autoriks on mees nimega Clare Kines. Ta on olnud politseinik, ettevõtja ja praegu töötab ametnikuna. Ta on ka abikaasa ja isa, harrastusfotograaf, linnu-, ajaloohuviline. Meie seas on mitmeid sarnaste huvide ja tegemistega inimesi. Ent Clare’ teeb eriliseks see, et ta elab ja kirjutab sellises väikeses ja kauges kohas nimega Arctic Bay. See asub Baffini saare loodeosas. Clare kolis kõrgarktikasse juba üle kümne aasta tagasi. Ta läks sinna politseinikuna, kohtas seal oma abikaasat ja sellest väikesest asulast sai tema kodu. Ning ta kirjutab oma elust selles kauges, väikeses ja kaunis kohas.

Ma meelega ei lisa oma postitusse ühtegi tema fotot, vaid peidan viited kaunitele piltidele märksõnade taha ära. Nii on sul, hea lugeja, võimalus neid vaadata nende omas keskkonnas, koos Clare selgituste ja lugudega. Eriline keskkond, milles autor elab, annab talle võimaluse teha väga erilisi fotosid. Ta on pildistanud lilli, ent kõige rohkem armastab ta linde: vareseid, kajakaid, kulle/kotkaid ja igasuguseid muid linde, kelle eestikeelseid nimesid ma ei tea. Veel on tal olnud õnne pildistada jääkarusid, jäneseid, koeri ja muid kohalikke loomi. Isegi sealsed mesilased ja liblikad on ta kaamerasilma ette jäänud. Ta kirjutab üsna sageli ka teda ümbritsevast maastikust: lahtedest, kus nad kalal ja hülgeid küttimas käivad; järvedest, mis on koduks kaladele; mägedest, mille nõlvadel nad augustis mustikaid korjavad ja millede otsas nad matkamas käivad; jääst, mille tulek ja minek mõjutab liikumisvõimalusi. Loodus on seal karm ja ilus. Ning aastaaegade vaheldumisel on teistsugused proportsioonid. Juuli on seal merejää lagunemise aeg, oktoober mere kinnijäätumise aeg. Novembrist veebruarini ei paista nende kodule päike, samas kui maist augustini päike üldse ei looju. Lumi ja jää on sealse elu tavalised ja olulised osad. See, mis meie jaoks on külm, on nende jaoks tavaline. See on eriline, kaunis ja karm koht. Mis mulle kõige rohkem Clare juttudes meeldib, on tema unikaalne võimalus elada inuiidi kultuuri sees, olla perekonnaliige ja osaline. Ma olen nautinud tema kirjeldusi kohalike aastaringi kuuluvatest tegevustest, traditsioonilistest pidutsemisviisidest, kohalike legendide, inimeste lugude rääkimist ja kohaliku ajaloo seikade tutvustamist.

Pidades kalliks oma perekonna ajalugu, on Clare tutvustanud mulle ka I ja II maailmasõja ajalugu kanadalaste vaatevinklist. Meil siin on oma olulised lahingud ja valusad mälestused, kanadalastel on need teistsugused. Clare tutvustas mulle mälestusi Vimy’st. See oli minu jaoks huvitav ja mõneti uus teadmine.

Veel on ta rääkinud oma lugudest väikestes Kanada kogukondades politseinikuelust. Kummalised lood, millega tavaline koduperenaine kokku ei puutu.

Üks huvitav külg Clare’i blogi juures on see, kuidas ta saab aru, et ta elab erilises kohas ja oma juttudes toob seda kenasti esile. Inglise keeles on selle kohta hea väljend “sense of place“. See on pannud mind mõtlema enda elupaiga erilisuse ja armastamise üle. Ma pole näinud vaeva kirjeldamaks ja näitamaks oma kodukohta. See on justkui midagi, mida ma võtan enesestmõistetavalt, või olen pidanud mitteoluliseks. Ent  Clare on toonud selle mõiste taas minu mõtetesse ja näidanud, kui oluline ja huvitav see kaugemalt tulnud lugejale on.

Mul on hea meel, et inimesed, kes elavad erilistes kohtades on võtnud vaevaks kirjutada oma elust. Aitäh Clare!

Things I’ve read: The House & other Arctic musings

Today Tartu is under an Arctic cold-wave and half of Europe is also affected by it. It is the best day to talk about my recent readings.

Lately I have been reading not books, but blogs. These have not been blogs of a certain topic, but blogs written in one specific region. One of the reads I have really enjoyed was The House and other Arcitc musings. I have read it like a book, starting from first post in the archive and reading through up to the most recent post. Not with one evening, but in the course of few weeks, maybe couple of months. I read and put it down, thought about it and took it up again.

The author of the blog is Clare Kines. He has been a RCMP member, entrepreneur and officer. He is also husband and dad, photographer, writer, birder and history enthusiast. I guess his interests are not so unusual, there are many people among us with similar interests. What makes him special, is the location. Clare lives in a small community far away, named Arctic Bay. Arctic Bay is on the Baffin island, in high Arctic. He moved there more than dozen years ago. He went there to work, met his wife and Arctic Bay became his home. And so he is writing about his life in that distant, small and beautiful place.

I’m not putting any of his gorgeous photos into my post. But I’m putting a lot of links behind words. So you, my dear reader, can go and take a look of photos in their own context, read some stories and enjoy photos. This special environment in which author lives, gives him opportunity to make rare and unique photos. He has captured arctic flora and fauna – flowers, ravens, gulls and other birds, polar bears and arctic hare. Even local bees and butterflies. Local landscape – bays, lakes, valleys and mountains. Ice and water. Changes of seasons – ice breaking up in July and ice forming on the bay in October. Times of total darkness and times of no sunsets. This is beautiful and tough place. What I find most fascinating in Clare’s stories is the part of living in inuit culture, being a part of family. Thus having sort of inside look of that culture. I have most enjoyed his descriptions of inuit works and rituals in every season, of feasts and festivities, local legends and stories of local history and people.

Clare has a respect and interest of history. So he has introduced me to the memories of Canadians of I and II World War. We here have our own, very different painful memories. So it is an interesting perspective on other peoples’ memories. In that light his pieces on Vimy were new and interesting to me.

In addition to all others, he has also shared stories of his police days. Strange stories of things a regular housewife never has to face. Enjoyable writing opens up one more side of Clare’s life.

One of the most important ideas in Clare’s blog has been the sense of place. There is no good word in estonian about that idea. He understands and is proud of the place he lives in. You get it in his stories, photos and comments. This has made me think of my own place. I have not put effort into showing my place as something special, valuable and important. Maybe I have just taken it as granted. But Clare’s writing has made me to think about, and shown me how interesting that could be to my readers from near and far.

Thank you, Clare, for your stories and pictures from far far away.