Me elame Tartus väga toreda koha peal. Eriti selles mõttes, et lapsed mängivad õuedes. Neid on paras kamp ja õuedes on tore. Käisin pärastlõunal poes õhtusöögi materjali jahtimas ja nägin tervet kampa koolilapsi valget aega ja värsket õhku nautimas. Neil olid naaberaias mängud pooleli. Mulle tegi head meelt ka see, et küsiti, kas ma lähen T-le lasteaeda järgi. Kui poest tagasi jõudsin, siis olin tunnistajaks tõelisele politsei-päti mängule – luuramine, tulistamine ja põgenemine. Poisid ja tüdrukud mängimas koos. See meenutas mulle eelmist suve. Ka siis oli palju mänge aedades ja õuedes. Ning et päike oli peagi loojumas, oli selge ja paar kraadi külma, siis tundus see mulle kuidagi kargelt kevadine. Eks need päevad hakkavad nüüd pikemaks ka minema. Esialgu natukesehaaval, aga ikkagi. Ning ma ausalt öeldes juba ootan kevadet ja suve, seega ma näen nende märke igas võimalikus ja mittevõimalikus kohas. Kuigi, kes teab, võib-olla siis enam ei sobi koolilastel lasteaiapoisiga mängida.

Advertisements