Mõned mehed kohe oskavad. Kirjutada. Ja kokata. Kuigi Bourdain ei pea ennast enam peakokaks, siis kokkadest ja restoranidest kirjutab ta küll. Tema hiljuti eesti keelde tõlgitud raamat, Keskmiselt küps, ontema senini viimane raamat. Kevadel lugesin ma tema eelmisi tõlgitud raamatuid ja nüüd oli aeg järgmise käes.

Põhimõtteliselt räägib ta seal muutustest oma elus peale esimeste raamatute ilmumist. Sellest, kuidas temast sai isa ja üha enam kirjutav inimene. Sellest, mis on juhtunud toidumaailmas sama aja jooksul.

Osa Bourdaini kirjatükke sobivad inimesele, kes ei viitsi pikalt süveneda. Ta kulutab vaid pool lehekülge põhjendamaks, mis Jamie Oliver on tema arvates kangelane. Lihtne ja inimlik. Ning mitte väga suurt pingutust nõudev lugemine. Aga raamatus on ka lugusid neile, kes eelistavad pisut pikemaid mõtisklusi. Need on samuti lihtsad ja inimlikud. Ta räägib näiteks hämmastusest, mis valdas teda tutvudes USA toidu- ja toiduohutuspoliitikaga. See on räpane ja kole. Ning tema hämmastust on jaganud mingil hetkel kõik, kes sama tee ette on võtnud. See teebki ta kirjatükid vahetuks ja inimlikuks.

Veel annab ta nõu minusugustele, kes vahel mõtlevad: “mis oleks, kui hakkaks kokaks”. Ta soovitab seda mitte teha. Ma saan ta põhjendustest aru.  Ta vaatab tagasi ja hindab ümber mõningaid seiku oma karjääris. Ta on inimene. See inimlikkus, vigadega elamine ja nende sallimine meeldib mulle kõige rohkem. See, et ta on töötanud huvitavas, paljude inimeste kirgi kütvas valdkonnas, teeb ta kirjatükid mitmetele lugejatele huvitavamaks. Samuti ka see, et ta tunneb ja suhtleb paljudega nendest ringkondadest. Ning minu arvates on väärtuslik see, et ta jagab oma teadmisi ja arvamusi, jagab neid lihtsalt loetaval viisil.

Jõudu talle edaspidiseks ja jään ootama järgmisi raamatuid. Aitäh ka tõlkijale.

Advertisements