Ma armastan lugeda. Olen eluaeg armastanud. Ent ilukirjandus ei ole minu lemmik. See on kohe kummaline, milliseid valikuid ma teen raamatukogus. Sellesuvised lugemiselamused on kujundanud minu sügiseseid lugemisvalikuid. Ma kogun mõtteid, et suvistest kirjutada, ent enne neid tahan rääkida pigem neist raamatutest, mida ma sügisel neelanud olen.

Lutsus tehakse sinu eest esimene valik kenasti ära. Teisel korrusel on ühel pool eestikeelne teatmekirjandus ja teisel pool ilukirjandus. Ma eelistan teatmekirjandust. See on minu arvates huvitavam. Ning selle sügise  raamatud on riiulist “Geograafia”.

Miskipärast tulid ühel augustipäeval koju kaasa kaks jäiste kohtadega seotud raamatut – Owen Beattie Jäätunud ajas: John Franklini Loodeväila ekspeditsiooni saatus ning Orcutt Frosti raamat Bering: Vene impeeriumi teenistuses Ameerikat avastamas. Ma pole ammu nõnda raamatuid neelanud, kui neid.


Pildil: Beechey saar Franklini ekspeditsiooni ajast pärid haudadega, pilt pärit Wikipeediast.

Owen Beattie on Kanada antropoloog, kes kohtuarstlikke meetodeid kasutades tõi selgust Sir John Franklini ekspeditsiooni saatusesse. Jäätunud ajas ongi ülevaade tema juhitud ekspeditsioonidest Franklini radadel aastatel 1981, 1982, 1984 ja 1986.

See, mida nad leidsid oli mõneti hämmastav. Raamatus on ka pildid kaunist arktilisest avarusest ning leitud surnud inimestest. Need teised võivad nõrgema närviga inimestele olla võib-olla liiga koledad. 1845 aastal alustas Londonist sir John Franklin teed läbimaks Loodeväila. Esialgu läks tema kahel laeval kõik hästi. Nad jõudsid Devoni saare lähedale, talvitusid Beechey saarel ja siis suundusid edasi järgmisel kevadel esiti põhja ja siis lõuna poole Prints Williami saare lähedale. Seal olid nad sunnitud laeva maha jätma, sest see jäi paakjäässe vangi ja nad asusid lõuna poole teele paatidega ja jala. Kõik meeskonnaliikmed hukkusid 1846. aastal. Esialgsed arvatavad põhjused olid botulism, nälg ja skorbuut. Ent loetud raamatus jõuti järeldusele, et lisaks neile oli üheks oluliseks põhjus ka pliimürgitus. Neil oli kaasas hiigelkogus toidukonserve, mis olid seatinaga kokku keevitatud.

Raamatus kirjeldatakse detailselt kohtumeedikute ekspeditsiooni kõigepealt 1981-82 aastal Prints Williami saarele. Sinna oli tehtud mitmeid otsimisretki. Seega jäi neile üle 130 aasta hiljem leidmiseks vaid jäänused. Ent siiski olulised jäänused. Nad leidsid ühe hukkunu jala muda seest. Ning luid ja esemeid. Luid analüüsides hämmastas kohtumeedikuid ülikõrge plii sisaldus luudes. See tekitas nendes mõtte, et nad võisid surra konservidest põhjustatud pliimürgitusse. Nii asuti ette valmistama ekspeditsiooni Beechey saarele, kuhu oli maetud kolm Franklini ekspeditsiooni liiget. Need kolm maetud liiged olid surnud nende esimese talvitumise ajal.
Kahe suve jooksul (1984 ja 1986) kaevati lahti kolm hauda ja leiti kolm igijääs viibivat väga hästi säilinud surnukeha. Nad sulatati jääst välja, lahati ja tehti röntgenpilte ja võeti neilt koetükke, mida hiljem analüüsiti laboris. Ning nende leidude põhjal saab rääkida sellest, et pliimürgitus oli üks oluline tegur nende kõigi hukkumises. Maetute pehmed koed sisaldasid eluohtlikes kogustes pliid.

Ma tegelikult ei osanud ette kujutada, kui karmides tingimustes maadeavastajad tegutsenud on. Ent selle raamatu pildid aitasid sellest aimu saada. Eelkõige vapustas mind ilmselt see, et need inimesed pidid ilma kõrvalise abita hakkama saama arktilistes karmides tingimustes. Ei mingit raadiot, lennukit või kopterit abi saatmas. Esimesed märgid sellest, et ekspeditsiooniga võiks olla midagi juhtunud, tulid alles siis, kui nad olid juba aasta otsa surnud olnud. Ning samuti hämmastas mind see, et ka 130 aastat hiljem on võimalik leida märke nende sealviibimisest ja surmast. Aeg võib olla armutu, ent mitte alati. Mõned asjad jäävad meist maha ka nii karmides oludes.

Teine raamat, Beringi olulistest avastustest ja surmast sai samuti kiiresti neelatud.

Vitus Bering (1681-1741) oli Taani päritolu vene maadeavastaja, kellel on suuri teeneid Venemaa Kaug-ida regiooni ning Alaska allutamisel. Bering tuli Venemaa  teenistusse Peeter I ajal ning tegi kaks pikka ekspeditsiooni Venemaa Kaug-itta. Mõlema ekspeditsiooni jaoks reisis ta üsna suure seltskonnaga hobustel ja laevadel läbi terve Venemaa kuni Ohoota mereni. Ehitas seal laevad ja suundus Kamtšatkale. Esimesel retkel oli tema ülesanne rajada sadam ja otsida siis väina Venemaa Kaug-ida ja Ameerika mandri vahel. Teisel retkel oli tema ülesandeks avastada Venemaa jaoks Ameerika. Ning jälle tagasi hobuste ja laevade ja koertega Ohoota merele, seal ehitada laevad ja sõita Kamtšatkale. Kamtšatkalt kahe laevaga sõideti Ameerika poole. Arvestades olusid, skorbuuti ja suhteliselt väikesi laevu, siis oli see suur ja oluline retk. Tagasiteel kaotasid laevad üksteist, üks neist jõudis kiiresti tagasi Kamtšatkale. Teine laev, Beringi juhtimisel, seikles Alaska rannikul ja Aleuutide saartel, kohates sealseid põliselanikke ja võideldes tormide ja tuultega. Skorbuudist vaevatuna ning sügistormide kiuste jõudsid nad peaaegu tagasi. Vaevatud laevameeskond otsustas randuda maal, mida nad pidasid Kamtšatkaks. See osutus saareks, kus oli ujupuitu ja hülgeid. Ning terve meeskond pidi siin talve üle elama. Bering oli juba üsna eakas ja haige ja suri Komandorisaarte hulka kuuluval saarel. Tänapäeval kannab saar Beringi nime. Meeskonna juhtimise võttis üle laeva arst Steller. Talve üle elamise ja kevadel-suvel laeva lahti lammutamise ja uue laeva ehitamise etapp oli raamatu autori jaoks üks kõige huvitavamaid etappe selles retkes ja raamatus. See pisut meenutas Robinsoni-lugu. Ning lugejana tundsin ma autori kirge ja huvi. Suve lõpul 1747. aastal sai valmis väiksem laev ja järgijäänud meeskond suutis tagasi sõita Kamtšatkale. Neid enam ei oodatud, nende varad olid oksjonil müüdud ja neid peetud surnuks. Samuti on põnevalt kirjeldatud Beringi laevade kokkupuuteid Aleuudi saarte kohalike elanikega. Raamatut lugedes on võimalik aduda, kui suur tegelikult on Vaikne ookean, kui võimas on loodus, tormid ja külm. Ning seejärel aduda, et inimene on tegelikult väike ja võimetu.

Lisaks loodusele ja reisidele kirjeldatakse raamatus ka Beringi perekonna suhteid mõjukate inimestegan nende pikkade ekspeditsioonide eel ja ajal. Beringil oli neli last. Kaks vanemat poega jäid tema teise ekspeditsiooni ajal Eestisse õppima. Tema abikaasa ja kaks nooremat last sõitsid koos Beringiga Kaug-itta, Ohhoota mere äärde ja Beringi ekspeditsiooni lahkudes tagasi Peterburi. See reis võttis neilt mitu aastat aega.  Me ei oska tänapäeval ettegi kujutada kõiki neid raskusi, mis sellisel teekonnal ootamas on.

Mõlemad on kenasti kirjutatud ja uusi teadmisi pakkuvad teosed.

Advertisements