Tere hea sõber või tuttav. Ma olen tänulik, kui sulle meelde tulen. Sa küsid, kuidas mul läheb? Ma ei tea. See on praegu minu jaoks väga keeruline küsimus. Nii lihtne oleks olla viisakas ja võlts öeldes: Tänan, hästi. Ent ma pole kunagi olnud hea valetaja. Ma siis ütlen pigem: tavaliselt. Ent ka see ei ole päris täpne. See kahtlemata ei ole minu jaoks tavaline elu. Ent see on parim vastus, mida ma oskan öelda. Mõnikord vastan ma: vaikselt, tavaliselt. Jah, ma olen hästi vaikselt. Vaatan, kuidas maailm minust mööda kihutab. See teeb mind rõõmsaks ja kurvaks ühteaegu. Maailm saab hakkama ilma minuta. Mul ei ole rolli, ei ole ülesannet, ei ole missiooni. On see ajutine või saab sellest mu tavaline seisund? Ma ei tea. Ma näen, et ma ei saa loota selle peatsele muutumisele.  Ning see teeb mind vihaseks, paneb mind nutma ning vaikima. Vaikus on praegu vist mu kõige truum kaaslane.

Aitäh hea sõber, kui huvi tunned. Ma ei oska sinuga rääkida praegu paljudest asjadest. Ma oleks justkui katki. Mul ei ole plaane. Ent mul on aega. Ilmselt selleks, et kuulata sinu lugusid möödatormavast elust. Ning olla vaikselt kade sinu edu ja õnnelikkuse üle. See on üks väheseid rõõme mu elus.

Advertisements