Täna hommik on juba väga sügisene. Eile sai staadionil korjata juba kirjuks tõmmanud vahtralehti. Suvi on saamas ajalooks.

 

Mõni aeg tagasi küsis Katrin siinsamas blogi kommentaarides, et mis oleks see, mis paneks mind mõtlema maale tagasi kolimisele. Ma siis mõtlesin vastuse peaaegu valmis. Selle olulisim sõnum oli see, et ega ei ole midagi (välist) teha, et mind panna otsustama. Ma olen aeg-ajalt selle peale ikka mõelnud. Ning mu mõte on jäänud samaks. Aga sellele on lisandunud selle suvega üks kiht juurde. Kui ma selle küsimuse esitamise ajal ei näinud üldse võimalust maale elama minna, siis nüüd on see uks minu mõtetes lahti läinud. Aeg on teinud väikese töö. Ent veelgi olulisem on minu arvates mingite kohustuste kinni või lahti minek, valikuvõimaluste nägemine.  See suvi on pannud mind mõtlema, et maale kolimiseks ei ole kõige olulisemad infrastuktuurid ja välised tingimused, mida omavalitsused saavad kontrollida ja millega tööd teha. Need on olulised, ent otsuse tegemisel ei ole see minu jaoks esimene tegur. Minu jaoks on oluline minu enda sisemine veendumus ja tunne, et ma tahan seal elada. Võib öelda, et need on ka mingid põhimõtted, mille järgi elus toimetada. See on midagi, mida isegi minul endal on keeruline kontrollida või ette ennustada. Aga selline see minu elu juba on.

Advertisements