Lõpetasime eile T-ga Astrid Lindgreni Karlssoni raamatu lugemise. Ning mulle miskipärast tundub, et see oli minu jaoks olulisem ja huvitavam kui T jaoks. Miskipärast on mulle jäänud mulje, et Karlssoni seiklused koos Väikevennaga on ikkagi laste jaoks sobivad. Noh nii umbes seitsmeaastastele, nagu Väikevendki on. Ja minule seitsmeaastasena ja kümneaastasena Karlsson absoluutselt ei meeldinud. Ma siis küll raamatut ei lugenud, aga too telelavastus, milles Anu Lamp Karlssonina esines, ei olnud minu lemmikute seas. Mulle on meelde jäänud emotsioon, et minu arvates oli Karlsson ainult negatiivne, kiusas ja oli pahatahtlik.

Ilmselt seetõttu ei olnud ma väga aldis Karlssoni raamatut raamatukogust koju vedama. T-le lood meeldisid ja tegid nalja. Ning imelikul kombel tundus mulle, et raamatus ei olegi Karlsson enam see, kes telelavastuses või animafilmides või minu mälestustes. Täiskasvanuna lugedes on Karlsson üsnagi hooliv, ehkki pisut väikese empaatiavõimega tegelane. Ma ei oska öelda, kas see muutus on tulnud minu vanuse tõttu, et mina oskan nüüd inimesi näha keerulisematena. Või olid siis telekast vaadatud Karlssonitel keeruline edasi anda seda Lindgreni tegelase keerulisust. Või mõlemad põhjused koos. Igatahes oli minu jaoks Karlssoni lugemine huvitavam kui ma ootasin ja eeldasin. Ja see oli minu jaoks üllatav.

Advertisements