Eneselegi ootamatult olen ma sellel aastal päris palju raamatuid lugenud. Ja mitte neid keerulisi teadusartiklitega, vaid tavalisi, ilukirjanduse omasid.

Ma otsustasin millalgi, kui see aasta oli alles uus ja värske, et võiks siiski laenutada endale Minu-sarja. Ja nii ma olen neid tasapisi hakanud siis ka lugema.

Esiteks võtsin kätte Epp Petrone Minu Ameerika 1. Mul kulus selle lugemiseks kõige rohkem kolm tundi. Ning kuna lehti tuli nii kiiresti keerata, siis kõige tugevam emotsioon ongi sealt järgmine: “Appike kui kiiresti ma loen, mul ei jää ju nii midagi meelde!” Need kirjatükid varasemas ajas blogisissekannete ja ajakirja-ajaleheartiklitena olid nagu rohkem omal kohal. Raamatusse kokku koondatuna meeldisid nad mulle vähem. Võib-olla oli asi selles, et ma olin suurt osa neist juba varem lugenud. Või ei lähe minu jaoks raamat ja ajakirja-artikkel hästi kokku. Lood olid kui killud, mis tõid esile varem loetut. Ja et neid oli tegelikult raske eristada, siis ilmselt jäid minu mälestused kunagisest blogilugemisest neid segama.

Teiseks laenutasin Anna-Maria Penu Minu Hispaania. Selle raamatu ülesehitus on sarnane Minu Ameerikale – meedias ilmunud tekstid koos vahepaladega. Erinevalt Ameerikast ei olnud ma neid tekste väga palju enne lugenud. Aga nad tundusid ikkagi väikeste kildudena ja minu jaoks oli see pisut häiriv. Aga muidu täitsa meeldis.

Seni loetud Minu-sarja raamatutest on mulle kõige enam meeldinud Maria Kupinskaja Minu Alaska. Pisut enne raamatu kallale asumist võtsin kätte ja lugesin läbi ka kõik tema reisiblogide arhiivid. Minu arvates oli raamat isegi parem kui blogi selle esimese suve kohta. Blog oli justkui ettevalmistav materjal, ning raamat kui rohkem valmis teos. Alaskas on seiklushimu ja -julgust. Ma ise saan vaid imetleda seda tüüpi inimeste julgust minna võõrasse kohta rasket tööd tegema ja seiklema. Ja muidugi nautida nende seiklustest lugemist.

Nende raamatute kõrvale olen aegamisi lugenud ka pisut teistsuguseid raamatuid. Ükskord Lutsus sattusin ma riiuli juurde, kus märkasin tuttavat nime hoopis teisest kohast. Vahel harva olen sattunud vaatama telekast Anthony Bourdaini saadet “No reservations”. See on päris huvitav, kuid mitte väga traditsiooniline toidusaade. Selles saates on kuidagi selline huvitav tume või müstiline õhustik. Ning Anthony Bourdaini raamatutes on see sama müstiline, tume, räpane õhustik. Kõigepealt haarasin riiulist tema raamatu “Avameelselt köögist”. See meeldis mulle väga. Bourdain kirjutab hästi. Kõigepealt sellest, kuidas temast sai kokk. Millised on olnud tema köögid ja inimesed nendes köökides. Mingil hetkel me mõtlesime õega, et pensionäridena võiks ise ka söögikoha avada. Selle raamatu lugemine pani mõtlema, milliseid pingutusi see endaga kaasa toob ja kui kerge on selles äris libastuda. Köök, eriti professionaalne köök on Bourdaini raamatus üsna halastamatu ja karm koht. Ent hoolimata või justnimelt oma karmuse tõttu on ta ka väga huvitav ja kirglik koht.

Peale esimest raamatut oli loogline valik võtta järgmisena riiulist “Koka rännakud”. Selles kirjeldab Bourdain oma rännakuid maailmas suurepärase eine otsinguil. Kui ma mõtlen tagasi sellele lugemiselamusele, siis on see üks selliseid raamatuid, mis näitab hästi inimeste võimet kasutada keelt ja sõnu. Tähtede, sõnade ja lausete abil maalib autor pilte – sellest mida ta on näinud, teinud ja maitsnud. Ta räägib muu hulgas Jaapanist, Vietnamist, isegi Venemaast. Mina loen neid samu tähti, sõnu ja lauseid, ning näen neid piltidena oma vaimusilma ees. Muidugi ei näe ma neid ilmselt täpselt sellistena, nagu Anthony Bourdain neid ise koges, kuid siiski elavate piltidena. Tema kirjeldused ajasid mul suu vett jooksma ja viisid mindki reisima sellel hämmastaval moel. Ka siin on Bourdainile omast karmi elu. Mulle igatahes meeldis see raamat väga. Ilmselt seetõttu võttiski selle lugemine mult kohe päris mitu nädalat aega. Ma justkui ei raatsinud kõike korraga ära lugeda.

Advertisements