Ma armastan kaneeli. Ja ma pean võid oma heaks sõbraks. Viimased paar aastat on mul alati kodus pakk võid olnud. Küpsetamise jaoks. Võileiva peal on või liiga tavaline ja keeruline. Aga koogi sees, seal on tema õige koht. Suhkur on nii või kui kaneeli sõber. Tema on ka alati mulle külla oodatud.

Paar nädalat tagasi kirjutas Joy the Baker ühest kenast küpsetisest. (Kui see võimalik oleks, siis ma tahaks, et Joy oleks mu sõbranna ja elaks kõrvaltänavas, või isegi samas majas. Aga ma lepiks ilmselt ka tema fänniklubi liikmestaatusega.) Ühesõnaga, Joy tööd tekitavad minus isusid. Ja üks neist ei läinud kuidagi ära. Kaneeli, või ja pärmitaigna kooslus on oma olemuselt lihtne ja kodune. Midagi, mis ei ole eriti kevadine, ega rannavormi saavutamist soodustav. Aga siiski kodune ja lihtne ja armastatud.

Nii ma siis täna kõigepealt arvutasin (sest retsepti mõõdustik on ameerika süsteemis), mõõtsin, segasin, sulatasin ja sõtkusin. Siis kergitasin ja rullisin ja lõikasin.

Küpsetamise jaoks on minu ahi pisut ebasobiv, sest ta alt ei küpseta. Aga sellest hoolimata on see midagi väga magusat, rammusat ja kodust. Ja ka omamoodi ilusat.

Et päev hakkab juba vaikselt õhtusse murdma, siis see on ka meie tänane lõunasöök. Vahel harva ju võib.

Advertisements