Aitab kah sellest hiinlasest siin mu blogi esikaanel. Ma ei läinud Hiina ära. Ma lihtsalt elan oma tavalist elu. Selle käigus tundub mulle, et ma unustasin oma blogi enam-vähem täielikult. Mul olid süümepiinad ja ma otsustasin neid ignoreerida. Mul oli kohusetunne, aga see oli ka ignoreerimist väärt tunne. Ma ei vabanda ei ette ega taha oma kaotsis oleku pärast. Jagan sinuga, mu kallis truu lugeja, viimase aja juhtumisi seoses T-ga.

Mõned nädalad tagasi, veebruaris, oli T haige. Köha oli peamine. Talvel ikka juhtub. Eriti sellistel õue ja lumesõpradel nagu T. Köha oli nii hull, et jalgada kuumutamine tuli ette võtta. Esimesel õhtul see T-le ei meeldinud. Mõelda, kuum vesi ja selle sisse jalad panna. Nii protesteeriski ta tõsiselt: “Kas sa ei tea, et mul on rauast jalad ja raud ei kannata kuuma!”

Mõni päev hiljem oli igaõhtusest jalavannist nii palju kasu, et mina juba pakkusin talle varianti jätta kuumutamine vahele. T keeldus ilma kuumutamiseta magama minemast. Enam polnud neid rauast jalgu kuskil.

T-l on õues käimiseks kaks vahetust üleriideid. Ühed on vanemad, teised on uuemad. Ühtede kohta neist ütleb ta: “Need on puust”. Teine vahetus on rauast. Nii ma alati hommikuti riidesse pannes mõtlen, mispidi meil need asjad nüüd olidki. Kas pruunid püksid olid rauast või puust, kas uuem jope on täna rauast või puust. Eile hommikul õhkas ta õnnelikult “Ma olen nüüd üleni rauast!”

Nüüd kus ma seda viimast lõiku kirjutasin, tuleb mulle meelde minu isa. Tema kohta võib öelda, et ta armastas rauda ja sellest asju teha. Njah. Ma vist tean, mis mind umbes ees ootab.

Märke sellest tulevikust näen juba natuke ka praegu.  Eile õhtul avastasin lapse jope taskust mõned kõverad porised naelad. Täna kinda-mütsiriiulist plekitükke ja veel naelu. Riidlesin T-ga ja T oli tõsiselt õnnetu “Ma tahan ju asjadeotsijaks hakata.” Ma siis enam ei riielnud, sest need ilmselgelt olid tema tähtsad leiud. Eks me pea neile siis sobiva kohta otsima.  Koridori nurgas on meil huvitav hunnik. Võõra vaataja jaoks on seal hunnik oksi ja puutükke. Meie jaoks on need T püssid. Pikimad neist on umbes sama pikad kui T. Lühemad on kämblapikkused oksajupid. Need käivad temaga õues kaasas ja tulevad siis alati kõik koos temaga tuppa. Kaduma või katki minek on tõsine tragöödia.

Sellel talvel on mõnes mõttes tore. T on leidnud maja pealt mänguseltsilised, kellega on tore õues olla. Pigem on meil probleem sellega, et lapsed ei ole nõus tuppa tulema. Kui seda üldse saab probleemiks pidada. Minu meelest on tore, et mu lapsele meeldib õues. Ma ise tunnen ennast ainult natuke vastutustundetuna, või ülearusena, või vanana.

Advertisements