Sügis on kummaline aeg. Söögid lähevad rammusamaks ja soojemaks, ning ahi läheb üha paremaks sõbraks. Ma ei pea ennast just heaks kokaks, pigem keskmiseks ja tavaliseks. Ning enamasti ma ei vaja uusi toidukatsetusi. Ent vahel ma katsetan ja sellest võiks ju rääkida. Pilte mul nendest söökidest ei ole, sest ma pole fotoaparaati ammu kätte võtnud. Üks kokkamist suurendavaid põhjuseid on tähtpäevade rohkus novembris ja detsembris. R sünnipäeva ja isadepäeva menüüs oli meil läätsehautis sealihaga ja porgandikook toorjuustuglasuuriga. Siit on näha, et läbiv teema õhtusöögil oli porgand. Mulle meeldivad läätsed ja mu perekond sööb neid ka ilma nurinata. Tüüpiliselt teen ma hautist või suppi. Ning läätsed on üks nendest toiduainetest, mida peab alati kodus olema. Ja et neist süüa saaks teha, siis peab veel kodus leiduma sibulat, küüslauku ja tomatikonservi. Purustatud tomatid on kõige paremad läätsede juurde. Punased läätsed on head kiire ja toitva õhtusöögi jaoks. Rohelised ja muud aeglasemad läätsed on mõnusad lihaga hautises.

Mõni nädal tagasi kirjutas Pille lillkapsast, mis käis ahjus koos peekoniga. See tundus nii isuäratav. Mõni aeg hiljem ma seda tegingi. Hoolimata noorema meeshinge tulisest vastuseisust lillkapsale. Talle ma seda ei pakkunud, ise sõin seda nii külmalt kui soojalt. Mulle maitses väga. Oma olemuselt on selline lillkapsas pisut krõmpsuv, mitte plödi ja ülekeedetult pehme. Tal on struktuuri ja maitset. Teised ei olnud tast erilises vaimustuses. Ja mul on sellest kahju.

Eelmise nädala lõpul tundsin ma ennast kui koduste toitude kuninganna. Neljapäeval tegin ma inspireerituna Pillest Taani kooki, Brunsvigerit. Selle koogi sisse kulub 225 grammi võid ja hulk fariinsuhkrut ka. Kui ma tavaliselt olen suhteliselt leplik kookide rasva- ja suhkrusisalduse koha pealt, siis seekord olin isegi mina rabatud sellest maitsest. Nagu oleks ürginimese loomus meis välja löönud, kook kadus laualt minutitega. Seal ei olnud ju mingeid keerulisi maitseaineid, ei midagi erilist. Kõigest või ja suhkur ja pärmitainas. Ent see kogemus oli maagiline, ja ilmselt sõltuvust tekitav. Ohtlikku tüüpi sõltuvust tekitav. See on kahtlemata kook, millega ema kriitikat ära teenida saab.

Laupäevane magusalaks tuli muhvinitega. Tavalisest Vilma pulbrist muhvinitega, millele sai sisse puistatud sügavkülma jäänud kirsside koti lõpp ja pisut kapis olevat ¨okolaadi. Sellised väikesed lisandid tegid tavalistest kiirkookidest midagi erilisemat.

Pühapäeva õhtu kiire küpsetamise element oli ilmselt inspireeritud Nigellast. Meil oli värsket saia, kohupiima ja muna. Laps nõudis kohupiimasaiu. Aga et kohupiimatäidis sai pigem vedel kui sobivalt paks (üks muna oli selgelt üleliigne), siis vea parandamiseks panin saia hoopis vormi ja kohupiimakaste sai neile seltsiks. Saiaviilude vahele poetasin sügavkülmast põldmarju. Mõneks ajaks ahju ja ei midagi muud. Maitseaineid ma unustasin panna, tsipake suhkrut ja vaniljesuhkrut ja oligi kõik. Aga minu arust oli sellel ka suur eelis. Põldmarjade maitse tuli väga kenasti esile, see oli suvine ja kodune ja lohutav.  Retsepti ma selle kohta küll ei oska anda, see on tunde järgi tehtav toit.

Ning kui ma eile õhtul kõige viimasena koju jõudsin, ootas mind kodus ees huvitav üllatus. T oli haaranud ohjad enda kätte ja kooris kartuleid õhtusöögi jaoks. Ta tahtis kartuliputru. Et see sobis hästi ka minu plaanidega, siis saimegi maitsvat ja toitvat kartuliputru lihtsa hakklihasoustiga. Kodused rõõmud!

Advertisements