Oh heldust! On juba oktoobri lõpp ja minu viimane sissekanne siin oli mitu-mitu nädalat tagasi. Aeg lendab kole kiiresti. Ma vahepeal täitsa unustasin võimaluse puistata südant siin. Elu on kiire ja keeruline. Ning laiskus või kaamos on kohale jõudnud. Arvutis kuskil on ilusad pildid päikselisest laupäevast, kui me käisime T-ga Toomemäel. Aga ma ei taha programmi lahti võtta ja neid töödelda ja üles riputada. Ma isegi ei viitsi panna fotoaparaadi akut uuesti laadima, et järgmisi pilte sinna koguda.

Mul on olnud palju lugemist ja mõtlemist. Ning meie elu kodus on natukene teistsugune. Ei ole haruldased need õhtud, kus mina olen magamistoas nina paberites ja R on suures toas nina paberites. T peab siis ise hakkama saama enda lõbustamisega. Need hetked on unikaalsed ja mõnes mõttes huvitavad. Oma nina ma R materjalidesse väga ei topi. Ma ei saa nendest aru ja mul on minu jaoks huvitavamad paberid. Mida ma siis nii hoolega loen?

Ma kuulan, või õigem on öelda osalen ühel kursusel, mille raames on mul au, võimalus ja kohustus lugeda ühiskonnamõtlejate tekste. Alates Comte’ist ja Weberist, kuni ilmselt Foucault’ni välja. Ja oluliste mõtlejate oluliste mõtete lugemine on üheaegselt raske töö, ajulihaste pingutus ja nauding. Peale paari aastat suhteliselt ¨abloonseid artikleid on see hoopis teiselaadiline tekst minu jaoks esialgu raske ja väga põnev. Ning need mõtted, mis minu pähe nii jõuavad on keerulised.

Viimasel nädalal oli ülesandeks lugeda Saksa marksistlikke mõtlejaid, keda võetakse kokku nimetusega “Frankfurdi koolkond”. Kellele huvi pakub, need peavad ise otsima edas, sest viiteid ma ei paku. Seminaris, kus me nende üle arutlesime juhtus midagi kummalist – marksism nende mõtlejate vaadetes muutis nad ebausaldusväärseks, mitteteadlasteks, omamoodi veidrikeks. Mitte minu jaoks, minu jaoks olid nende mõtted kuidagi väga kaasaegsed ja kehtivad. Ma nägin omaenda elu läbi nende arusaamise. Nad rääkisid ratsionaalse mõtlemise negatiivsetest külgedest, tehnokraatlikest ühiskondadest ja selle mõjust inimese loovusele ja inimlikkusele. Mulle tundus, et ma ise olen viimased paar aastat üha tungivamalt tundnud seda sama. Ja nemad on seda juba üle 50 aasta tagasi välja öelnud. Sammudes täna hommikul tööle, lajatas üks mõte mulle vastu pead: “Kas võib olla, et ma ise olen oma mõtetelt ja ideaalidelt üks marksist?” Teine osa minust kukkus kohe vastu vaidlema, sest ta teadis selle sõna tähendust selle ühiskonna kontekstis kus ma elan: “See ei ole võimalik, sest marksistid on hullud ja marginaalsed veidrikud, keda ühiskond hea meelega ära peidaks ja enda seast välja tõukaks! Marksismil ei ole kohta postmodernses individualistlikus Eesti ühiskonnas mis kiirustab viie rikkaima riigi hulka!” See vaidlus võinuks minna edasi, ent sellel poleks olnud mõtet. Sildi olin ma endale ise pannud ja see mõtteline silt jääb sinna mõneks ajaks, kuni ma pole tõestanud endale vastupidist.

Uudiste seas igapäevasematelt radadelt, siis oli minu jaoks paras üllatus soovituskirjade autorsus. Kui ma tahan, et keegi mind soovitaks, siis on eeldus see, et ma ise kirjutan enda soovituskirjad valmis ja annan oma soovitajale. Nii ma siis nüüd püüangi endast mõelda kahes erinevas isikus, kes ei ole mina ja siis kiita ise-ennast. See ei ole just kõige lihtsam tegevus, aga võib olla huvitav eksperiment.

Kui mingi muu mõte mind tabab, siis annan teada!

Advertisements