Instituut korraldas konverentsi. Ilusa suure ja hea. Selleks, et asi enam meelde jääks ja olulised emotsioonid ja mõtted ka enam leviksid, siis kirjutan hea meelega.

Minu jaoks oli konverentsi parim ettekanne  David Stucklerilt, kes rääkis väga põletaval teemal. Majanduskriiside mõju tervisele ja kuidas riigid peaksid talitama, et need mõjud tervisele oleksid võimalikult väikesed. David Stuckler on teinud koostööd ühe teise tuntud inimesega, Martin McKeega, kes rääkis samast asjast ka British Medical Journali viimases podcastis. Et mul on väga raske lugejale korrata detailirohket ja innukalt esitatud juttu ilma huvitavate slaidideta, siis ma väga soojalt soovitan kuulata Martin McKeed. Nii palju kui mulle meelde jäi, siis on ilmunud nende artiklid Lancetis. Aga kokkuvõttev osa on Martinil hästi ära räägitud.

Nende uuringute põhitulemus on see, et esialgsetel andmetel viimase, käimasoleva majanduskriisi ületamisel on väiksemate inimkaotustega need riigid, kes on enam kulutanud riigi sotsiaalsüsteemide kui turvavõrgustike säilitamisele. Nimelt Põhjamaades ei ole enestappude tõus töötuse tõusule nii hoogsalt järele lennanud. Enesetapp on kõigest eluga mitte hakkama saamise jäämäe tipp. Ning kõige enam on kannatanud riigid, mis on kokku tõmmanud riiki kõige enam, head näited on mainitud ettekannetest oli Iirimaa. Ilmselt meile lähim selles osas erakordne maa on Läti, kus kokkuhoid on sama karm kui Iirimaal ja selle mõju ilmselt sama karm või karmim veelgi.

Kui mulle paar aastat tagasi kriisi tekkides tundus, et ülemaailmne tõsine majanduskriis peaks olema mõnes mõttes õppetund milleski, siis neid viidatud allikaid kuulates tundus mulle, et see võiks olla üks olulisemaid teemasid õppimiseks. Mis on maailma arengus või inimeste eludes olulisem, kas majanduslik areng või inimlik elu. Ning mis võiks olla riikide jaoks olulisem, kas SKP kasv või inimressursside hoidmine? See on sügavalt maailmavaateline ja poliitiline teema, mille üle ilmselt jäädaksegi vaidlema. Mõlemal poolel on mingites punktides õigus, ent minu jaoks on see olnud pigem enesestmõistetav, et inimesed kui riigi ressurss ja nende elu võik olla olulisem kui SKP kasv.

Inimese kasvatamine võtab aega oma 20 aastat ja sellega tegelevad mitte ainult lapse ema ja isa. Lapsed on väärtus ja tulevik ja palju muid ilusaid sõnu. Samamoodi on ka täiskasvanud inimesed, kes on saanud hea lapsepõlve, korraliku hariduse üks suur väärtus. Mõeldes iseenda oskuste peale täna ei saa ma kuidagi jätta arvestamate kõikide nende inimeste panusega, kes on aidanud mul jõuda sellesse kohta, kus ma täna olen. Ning nende tööd saab vaid osaliselt mõõta rahas. Kui ühiskonnas on terved ja head inimesed, kes suudavad ja tahavad tööd teha, siis on riigil  ka SKP ja selle kasv.
Ehk siis teistpidi vaadates. Meil ei ole täna mõtet kulutada raha ekspordi toetamisse, kui meil ei ole võtta töölist, kes selle teadmist nõudva töö ära teeks. Parem paneme selle raha hoopis kohe sellisesse haridusse ja sotsiaalsüsteemi, et see inimene jääks alles ja oleks võimeline ka iseendale töökoha tekitama või mingil hetkel saabuvale investorile head tööd tegema.

Kes tahab, loeb siit ridade vahelt ära kõik minu poliitilised vaated ja veendumused. Tõestusmaterjalile saan ma viidata siis, kui pisut veel targemaks saan ja viitamise vaeva ette võtan. Praegu peab see pisut ootama. Kes ära kohkus, siis palun vabandust karmide sõnade, kuid mitte mõtete pärast.

Advertisements