Minu hommikupoolik mahutas endasse ühe erakordse kohtumise. Ajasin juttu ja mõtisklesin koos Max Weberiga. Minu jaoks oli see mõnes mõttes esimene. Häbi küll, kuid ma seni ei ole suutnud ühtegi tema tööd lõpuni lugeda. Ma olen ta eest peitu pugenud, teda kartnud ja vihanud ja liiga suurt austust tundnud. Täna siis võtsin julguse kokku ja vaatasin, kuidas ta midagi ütleb. Me vestlesime teadusest, teadlaseks olemisest. Õnneks oli see vestlus eesti keeles (Aitäh Henn Käärik). Ma ilmselt oleks väga jännis olnud, kui ma oleks pidanud seda saksa keeles pidama. Inglise keelega oleks olnud võib-olla l ihtsam, ent siiski piisavalt keeruline.

Mulle tegelikult meeldis see, mida ta ütles. Oli hetki, kus ma innukalt kaasa noogutasin ja mõtlesin: “Ma arvan sama!” Ning siis oli kohti, kus kahekümne esimese sajandi inimesena arvasin teisiti. Eriti olles kahe paadi vahel, kus ühes paadis on väärtustel oluline koht. Aitäh selle elamuse eest täna hommikul raamatukogus!

Advertisements