Täna hommikul tualetis avastasin väikese pahanduse. Keegi oli käinud, võtnud kraanikausi pealt seebi ja sellega mööda radiaatori ribisid sõitnud. Seep ise oli tagasi pandud nii, et sõitmise jäljed olid peidus. Seebipuru radiaatori ribidel oli ainus jälg sellest teost. Kahtlusaluseid oli üks. Ent mind ajas see tegu itsitama. Sest mulle tundus, et kui mina oleksin laps, siis oleks mina just selliseid pättusi teinud. Ja just sellise hoolega jälgi peitnud. Minu käbi ei kuku minust kaugele.

Pisut hiljem T käest selle teo kohta küsides ütles ta täiesti siiralt: “Mina ei teinud seda. Seep ise läks sinna. Mina ainult vaatasin!”

Teine huumorikild on eilsest. Jõudsime matkalt marsruudil lasteaed – kodu parasjagu sihtpunkti, vahetasime riideid ja väsinud T kurdab: “Mu vererõhk on kõrge, ma ei jaksa kingi jalast ära võtta.” Mina itsitan ja küsin, et kus sul see vererõhk on. Ta näitab südame peale. Edasi uurin, et kas sa tead, mis see vererõhk on? Ei, tema ei tea. Ma kahtlustan, et selle jutu algus oli ühes joonises, mida me koos epidemioloogiaõpikust uurisime. Seal oli ka kõrge ja madala vererõhuga inimestest juttu.

Advertisements