Kooliaasta on alanud, inimesed on tööle jõudnud. See tähendab arutelusid, vestlusi, koosolekuid ja seminare. Ma olen teist pika suve jooksul puudust tundnud. Võimalusest rääkida, kaasa mõelda ja avastada elu metatasandeid. Mis ei tähenda, nagu suvel ei oleks rääkimist ja mõtlemist üldse esinenud, aga see oli teistmoodi.

Ning varases õhtupäikeses raamatukogu poolt kodu poole venides tundus mulle, et lisaks sellele, et ma olen see mida ma söön on veel üks enese defineerimise viis. Ma olen see, millest ma räägin. Rääkimine on kui enese väljendamise ja ka enese veenmise vahend.

Niisiis, ma olen see, mida ma söön. Ja ma olen ka see, millest räägin. Järgneval semestril räägin jälle statistikast ja epidemioloogiast väiksematele tudengitele ja edenduse filosoofiast suurematele tudengitele.  Ise kuulan ka ühte huvitavat ainet. Sellest räägin vast hiljem.

Advertisements