Üks viimase aja suurimaid lugemiselamusi.

Kõigepealt emotsioonid. See on minu arvates väga huvitav raamat. Kui ma selle raamatu sain, siis järgneval paaril päeval ei olnud minust asja suurt muudeks töödeks. Tõsi, lõunasöögid said tehtud ja pesumasinad tööle ja pesud kuivama. Aga rohimine või kastmine, nende jaoks ei jätkunud mul mahti. Nii oli kiiresti esimesed üheksa peatükki loetud. Oli hetki, mil ma lugesin ja nutsin. Mõtlesin omaenda elu üle ja valasin pisaraid. Nii hea raamat oli! Esimene pool on isiklikum ja seetõttu kiiremini edenev. Ent teisel poolel on oma võlud minu kui ühiskonnaelu tähtsaks pidava inimese jaoks. Hoolimata sellest, et seal on enam juttu erinevatest tähtsatest dokumentidest ja organisatsioonidest ning see tundub esmapilgul raskem ja oluliselt igavam, on see oluline. Kõik need paberid ja tähtsate ametnike teod on oluliseks raamiks isiklikule ja emotsionaalsele. Kui ma oma lugemiselamust millegagi võrdleksin, siis on see Simone de Bevoiri “Teine sugupool”, mida ma hulka aastaid tagasi lugeda püüdsin. Täna ma arvan, et ma olin siis natuke liiga noor selle suure teose jaoks, ei mõistnud kõiki selle peeneid nüansse. Ka Gabrielle Palmerit lugedes tundus mulle, et sellest tuleks rääkida kõikidele inimestele ja muudkui rääkida-rääkida-rääkida. Neid veenda ja näidata maailma seda külge. Ning samas tajuda, et sellest raamatust ei ole lihtne rääkida. Hoolimata veenvast esitusest, huvitavast jutust ja tõeliselt olulisest teemast, on see raamat omamoodi marginaalne, vastuolus üldlevinud arusaamadega.

Ent millest siis Gabrielle Palmer kirjutab? Millest ma sattusin nii suurde vaimustusse ja mis on minu jaoks nii oluline?

Raamatu täispikk pealkiri on The Politic of Breastfeeding: When breasts are bad for business. Kolmas trükk ilmus 2009  ja on seega täiendatud päris viimase aja numbritega ja faktidega.

Kõigepealt esitatakse küsimus, miks on rinnaga toitmine poliitiline tegevus? Kuidas on see juhtunud, et igapäevaelu intiimne detail on üks osa poliitikast ja võimumängudest, suurest ärist ja vaesusest ning rikkusest?

Alustuseks vaadatakse lühidalt otsa bioloogiale. Viidatakse Darwini evolutsiooniteooriale. Palmer näitab, kuidas naise keha on ökonoomsem ja efektiivsem kui mehe oma. Ning kuidas imetajatele iseloomulikud paljunemisstrateegiad kujundavad meeste ja naiste võimusuhteid algsetes ühiskondades.

Edasi kirjeldab Palmer normaalset imetamist mõjutavaid tegureid – konstantset kontakti, lähedust ja lapse vajadustele vastamist. Ja tegureid, mis aitasid kaasa normaalse imetamise kadumisele lääne ühiskondades. Huvitavad mõtted on seotud 18-19. sajandi meeste arusaamisest laste toitmisest ja kasvatamisest ning kontrollist. Palmer tutvustab meile olulisi tegelasi, nagu William Cadogani, kelle arvates oli normaalne anda lastele süüa neli korda ööpäeva jooksul ja seda kindlatel kellaaegadel. Räägitakse ka meie rutiiniarmastusest ja arusaamisest, et hea laps on see, kes ainult magab ja sööb.

Terve peatükk on pühendatud lääne ühiskondade arusaamisele rindadest, ilust ja naiste rollidest ühiskonnas. Millisel määral on naine passiivne või aktiivne. Kui palju on tal lubatud panustada perekonna ülevalpidamisse ja milline roll on naise rindadel mehe-naise vahelistes suhetes?  Miks on meil nii lihtne uskuda arsti juttu sellest, et minu rindadel on miskit viga ja ma ei ole võimeline toitma omaenda last? Ometi paljud arstid ei teagi suurt midagi imetamisest ja laste toitmisest. Nad lihtsalt pole seda õppinud. Ent me usaldame neid ja nende sõnumeid. Sellessamas peatükis on äärmiselt huvitav lugu teadusest, imetamiset ja HIV-positiivsetest emadest.  See lugu on väärt enamat tähelepanu kui vaid üks lause.

Edasi kirjeldab Palmer põhjalikult teaduslikke uuringuid, mis tegelevad rinnapiima omaduste uurimisega, rinnapiima koostise, tasakaalu ja muutumisega vastavalt lapse kasvamisele, kõikidele positiivsetele külgedele, mida seni on suudetud mõõta. Samuti annab Palmer ülevaate ka laste kasvamisega seotud teadusapsudega. Ning seejärel paotatakse ust ajalukku, kuidas rinnapiimaasendajate tootmine ja turustamine alguse sai. Mis olid need tõukajad ja võimaldajad? Milliseid trikke tuli tootjatel kasutada, et veenda arste ja emasid.

Seejärel suundub Palmer suuremate asjade juurde, asendajate tootjate tegevuse juurde arengumaades. Olles abivalmid ja heategijad, rikkusid nad ära arengumaade kohalikud toitmistavad ja andsid oma panuse  miljonite laste ja emade elu keerulisemaks muutmisel. Kuidas ülemaailmsed tervise ja laste kaitmise organisatsioonid tegutsesid valesti, aru said, et nad on halvasti käitunud ja püüavad oma tegevust parandada.

Palmer kirjeldab üsna detailselt elu arengumaades ja milliseid riske ja kulutusi sealsetes tingimustes asendaja kasutamine tähendab.  Ning ka kuidas klassikalise meditsiini reeglid sünnituse juures moodustavad olulisemaid takistusi eduka imetamise suhte loomisel.

Seejärel teeb autor ülevaate normaalse pikkusega imetamise mõjust demograafiale, rahvastiku kasvule ja laste ning naiste suremusele. Minu jaoks oli see kõik väga huvitav teadmine ja oluline idee. Arengumaade laste ja emade suremus oleks väiksem, kui nende võimalus lapsi normaalselt toita oleks toetatud. Samuti on juttu imetamise ja seksi suhtest lääne ühiskondades. Imetamise ja töötamise suhtest sealsamas. Mõelda, kui suurt furoori tekitas meis minister Repsi tegevus.

Nüüd on Palmeril mõte teha kiire sissevaade erinevat tüüpi ühiskondades naiste rolli ning nende ühiskondade lapsesõbralikkust. Palmer kiidab küttide-korilaste ühiskondade naistesõbralikkust ja lastesõbralikkust. Naine oli nendes ühiskondades peamine toitja. Põllumajanduse tulles muutus mehe töö olulisemaks, ent kuna toidu tootmine toimus kodus, siis võimaldas see naisel lapse vajadustele vastamisega jätkata. Kolooniate orjad ja tööstustes töötavate naiste elu lapse vajadustele vastamisel ei olnud enam nii lihtne. Lapsed tulid emast eraldada ja selle mõjude all kannatasid nii lapsed kui emad. Palmer kirjeldab ka ammedega seotud kombeid, ning moe mõju imetamisele.

Tööstusrevolutsioon oli mitmes mõttes pöördeline aeg. Palmer pühendab terve pika peatüki tööstusrevolutsiooni eri tahkudele. Ta küsib julgelt, kas progress sellel ajal oli ikka progress, või oli ta regress. Üks oluline teema tööstusrevolutsiooni käigus oli töö minek kodunt välja, emaduse sulgemine koju tasustamata, tunnustamata tööks, naiste isoleerimine. Kunstpiim oli sellel ajal siis tööstuse poolt pakutud lahendus tööstuse poolt tekitatud probleemile.

Ent töösturid ei oleks üksi olnud kuigi edukad kunstpiimade turul toimetades. Neil oli võimas liitlane – arstkond. Kuidas arstide ja piimatöösturite suhe tekkis, soojenes ja kuhu see täna ulatub. Kui palju on seal teadlikkust ja alateadlikkust. Kuidas teadused, toitumisteadus ja arstiteadus panustasid töösturite laienemiskavadesse.

Terve peatükk on kunsttoitude turu suurimast mustast lambast Nestlest. Tema tegevusest, selle tegevuse uurimisest ning boikotist Nestle toodete vastu. Absoluutselt põnev lugemine.  Nestle ja teiste tootjate tegevus on maailma suuri organisatsioone sundinud vastu võtma olulisi dokumente. Nende dokumentideni jõudmise lugu pani mind lausa mõtlema, et ma ei ole vist piisavalt skeptiline inimene et arugi saada kõikidest kavalustest ja keerdkäikudest.

Autor tutvustabki kõige olulisemaid poliitikadokumente. Teeb seda lihtsas inimlikus keeles, tõstes esile kõige olulisema. Ning juttu jätkub ka tootjate tegevusest nende poliitikate vastu.

Raamat lõppeb peatükiga imetamisest ja ökoloogiast. Selles on hämmastav mõte – paljud nendest asjadest, mis tegelikult teevad meid õnnelikuks ja paremateks inimesteks, nende mõju majanduse kasvule on olematu. Meie riikide arengu arvepidamise põhitööriist ei suuda arvesse võtta kodus tehtavat tööd, armastust ja rinnapiima. Kui leitaks võimalus mõõta emade panust inimeste kasvatamisse, võiks see võrreldav olla suurte globaalsete korporatsioonidega. Ent me ei arvesta seda, see on marginaalne ala ja me ei taha, ei oska seda muuta. Rinnapiim on toit, mille transpordikulu on olematu. Ökoloogiliselt sobivaim toit inimlapsele, kõige vähem naftat ja raha nõudvaim, kõige vähem jäätmeid tekitavam, ja ometi üks marginaalsemaid toite.

See on vaid lühike ülevaade, millest ma kirjutamise käigus palju välja kiskusin. Et lugeja ikka jõuaks lõpuni. Mul tekkis palju suuri mõtteid selle käigus. Ma tean, et need mõtted võiksid olla olulised. Aga samas ma kardan meie ühiskondade suhtumist, marginaalsusesse surumist.  Aeg näitab, kui suurtele tegudele suudab see raamat mind suunata.

Advertisements