Kui keegi jõuaks jälgida mõtteid minu peas, siis oleks seal analüüsimaterjali tohutult. Mõningaid noppeid sellest, peale diagnoosi. Sa ei pea seda lugema, sest järgnev on minu versioon asjadest, millest me tavaliselt keeldume rääkimast. See ei ole lõbus, tore ja asjalik lugu.

Ühesõnaga, mulle tundub, täiesti subjektiivse ja isikliku arusaamise põhjal, et minu vana “sõber” suur D on minu ümber hiilimas. Ma pean nüüd mõtlema, kuidas selle tegelase peletamisega hakkama saada. Millised on faktid, mis toetavad mu teooriat suure D lähedaolekust.

Ma tunnen, et mind ei kiideta piisavalt. Ma tunnen, et ma olen omamoodi elevandiluutornis vangis. Mul ei ole piisavalt paljude heade inimestega rääkida. Seda hoolimata sellest, et mul on head naabrid, kellega spontaanseid grilliõhtuid pidada ja kellega rääkida raamatutest, elust, küttepuudest ja kõigest muust olulisest. Seda hoolimata sõpradest, kelle jutule ma ilmselt võiksin minna ka südaöösel ja kes oleks valmis ulatama mulle taskurätiku ja õla mille najal nutta.

Enamasti ma ei julge inimestega juttu alustada. Ma olen kindel, et minu tühine elu neid nii väga ei huvitagi. See on ju tavaline, et teiste elu huvitab vaid klat¨i aspektist. Kui ma siiski jõuan jutuajamistega kaugemale kui “kuidas läheb?” “hästi, ja sul?” faasist kaugemale, siis ma kipun poetama pisaraid. Ma olen pidanud maha õega telefonimaratoni, mille ajal sain ma kaks taskurätikut ära visata, sest need olid läbimärjaks nutetud.

Minu töö ei edene. Ma näen mõttetult roppu moodi vaeva oma artikliga. Selleks, et ma suudaks keskenduda piisavalt, et teha mudel või kirjutada lõik, kulub mul terve päev aega. See on mõttetu ajaraiskamine ja ma saan sellest aru ja see arusaamine teeb mu õnnetuks ja surmväsinuks. Aga rohtu selle vastu ma ei oska leida. Ei aita hüüdlaused “Püüa päeva!”, “Sa oled tubli!” ja “Lihtsalt võta kätte ja tee!”. Isegi ähvardamine ei aita.

Minu ähvardused iseendale. Ühel hetkel tundus mulle, et kõik mu kolleegid on nõmedad, keegi ei saa minust aru ja minu koht ei ole üldse siin. Ma mõtlesin, et okei, otsime siis uue töökoha. Või hakkame millegi uuega otsast. Näiteks hakkaks kokaks. Läheks õe käe alla ja raviks ennast karmi distsipliini ja ego mahasurumisega. Väljuks sealt praktiliste oskustega. Ja siis helgemal hetkel ma mõtlen, et ilmselt on kokanduse ala töömaailm hulka karmima konkurentsi ja sõnavaraga. Seal peaksin mina olema karmim. Ning mis kasu on siis minu pingutustest viimastel aastatel. Need saavad maha visatud? Või võtaks hoopis pikaajalise haiguslehe. Või kirjutaks üldse lambist lahkumisavalduse. Seda olen ma elus juba teinud. Ent nüüd on kolme inimese toitmine minu õlul ja selle tõttu ei saa ma endale lubada lahkumisavaldust masu ajal. See oleks võrdne täieliku katastroofiga, läbikukkumise ja oluliste inimeste petmisega.

Nii ma siis kasutan oma kirjutamisoskust teraapiana.  Ma ei oota soovitusi ja nõuandeid. Ma lihtsalt lasen enda sees olnud mõtted vabaks. Ma usun, et see aitab. Ja ma usun, et ma leian vahendeid suure D tõrjumiseks.

Advertisements