Ma kirjutasin selle loo reedel. Siis ta seisis ja ootas pilti. Nüüd lõpuks jaksasin fotoaparaadist pildid välja tirida ja blogisse toppida.

Eilne õhtu oli imeline!

Parasjagu on minu lemmikaastaeg. See, kus on kevade külluslik osa ja varasuve mõnus valgus. Kus päevad on pikad ja õhk ootamatult soe. Õhtune valgus on iseäranis kaunis. Ning kui on parasjagu puid, siis on see valgus kenasti rohekas. Valgusele lisanduvad linnud, õitsvad puud ja põõsad ja lilled kes tulevad üksteise järel. Igatahes ei ole ükski päev sarnane eilsele. Lastel on luba lõpuks ometi hommikust õhtuni õues olla ja nende sealt tuppa saamine on pigem hea juhus. Sest isegi naudiks päikese vajumist ja puude rohelust.

Me käisime T-ga eile raamtukogus ja kohvikus. Tulime kõik umbes ühel ajal koju, tegin korraliku õhtusöögi (seente ja hernestega risoto tüüpi toidu), panin seljakotti pooliku kudumi ja tagastamisele kuuluvad raamatud. Kutsusin T kaasa ja ta hea meelega tuli. Raamatukogus oleme enne ka käinud ja ta oli sellest kohast eelmisel korral vaimustuses. Eriti lasteosakonnast. Peale raamatukogu oli plaanis kududa koos Kullaketrajatega kohvikus. Süüa kooki ja ajada juttu.  Nii me tegimegi. Ja see oli tore ja meeldiv.

Mulle meeldib Tartu juures see väga, et ma võtan oma nelja-aastase lapse kaasa ja me kõnnime vabalt poole tunniga kesklinna. Ja pärast tuleme natuke aeglasemalt tagasi. See teeb linnast inimliku koha. Ning aastaaeg ja kena ilm tegid sellest jalutuskäigust eile nauditava elamuse. Linnas oli pisut turiste, aga oli ka paari nädala jooksul aastas kohatavat elevust. Linna koolidel on lõpetamise aeg, seega oli lilledega lõpetajaid, nende elevil sugulasi ja organiseerimise saginat. Pirogov oli rahvast täis, kes kõik juttu ajasid ja päikese käes mõnulesid. Kui me seitsme paiku mööda Lossi tänavat alla tulime Toomemäelt lõi raekoja kell kenasti oma löögid ja hakkas kostma puhkpillimuusikat. Raekoja platsi kohvikud olid rahvast täis ja muusika sobis sinna imehästi. Ühe kohviku terrassil oli orkester, uhketes punastes kuubedes ja särav. Kõndisime üminal raamatukoguni ja ajasime oma asjad seal kiiresti ära.
Tagasi kohviku poole kõndides mängis orkester eelmise aasta Euroviisu võidulugu. See jäi mulle meelde, sest ümisesin kaasa ja tuju tegi heaks. Kohe olime kohvikus ja tellisime kooki ja mahla. Mina kudusin ja jutustasin, T vaatas niisama ringi. Õige pea tulid koogid ja teistele väga kenad salatid. Veel pisut juttu ja kudumist. T käis väljas orkestrit uudistamas ja peagi oli kell paras hetk koju tagasi minemiseks. Tagasitee võttis meil palju kauem aega kui minek. Tiigi ja Kuperjanovi vahel, vana Maarja kiriku taga oli imeline ristikumuru. Edasi tuli Tiigi tänava tiik ja park. Tiigi kaldal õitsesid mingid liilia tüüpi lilled, mis lõhnasid oivaliselt. Ning tiigi kohal lendas üks lind ja püüdis tiigist süüa. Vaatasime pikka aega seda lindu tegutsemas. Edasi tuli Hurda kuju, mille juures oli vaja pilte teha ja seejärel Vanemuise ja Riia vahel jalgpalliväljak. Kell üheksa õhtul oli seal veel trenn või niisama mäng täies hoos. Ning kõik see käis mõnusa õhtupäikese soojas valguses.

Tristan ja HurtSelle seikluse tahaksin ma salvestada nii enda kui ka T mällu kui ilusa varasuvise õhtu.

Advertisements