Elu on olnud selline, et kindlasti on vaja blogida. Kirjutan selle teksti mustandit kooliaasta ühel tipphetkel, magistritööde kaitsmisi kuulates.

Et ühte olulist otsust ei ole tulnud, siis muutun ma pea iga tunniga ebausklikumaks ja rahutumaks. Iga vähimgi detail muutub oluliseks. Kasvõi see, et kalendris on selle nädala neljapäevale kirjutatud kaduneljapäev. Ning ma hakkan tõlgendama viivitust kui negatiivset tulemust. Mõtlen, et positiivset vastust ma juba teaks, see oleks mind eelmisel nädalal tervitanud ja kõlanud energiast pakatavalt: “Jah, meil on sind väga vaja, palun hakka kohe dokumente ja muid asju ajama!” vastus. Seega viivituse tulemus on ilmselt külm-viisaks “Tänan, sa pole piisavalt hea/tubli/kena jne.” Seega elu süte ja emotsioonide peal läheb mõnda aega edasi.

Kevad on mõnes mõttes aasta kokkuvõtmise aeg. Vähemalt selles osas, mis puudutab tööalaseid tegemisi. Oli doktorikooli kevadkonverents, mis on kokkuvõtete tegemise aeg kraadiõppuritele ja teadustöö tegijatele. Reedel oli ka tervisedendajate aastakonverents Tallinnas. Seegi on kokkuvõtete, edasi ja tagasi vaatamise aeg ja sama valdkonna inimestega kokkusaamise aeg. See on tegelikult tore aeg.
Minu jaoks oli konverents tore ja huvitav ja mis kõige olulisem – peegeldas väga mitmeid mõtteid, mida me omavahel oleme arutanud. Oma töö tutvustamine, sellest rääkimine-rääkimine-rääkimine. See on väärtuse andmine oma tööle. Kaja Tampere sõnum rääkimisest kui iseendale ja oma tööle väärtuse ja tähenduse andmisest peegeldab hästi minu ja mu töökaaslaste mõtteid. Ent alati ei ole see kooskõlas nende reeglitega või suunistega, mida muud meie ala organisatsioonid ette näevad.
Ebameeldivaks oma sisult osutus paneel, mis pidi rääkima meedia ja tervisesõnumite tekitajate omavahelisest suhtlusest, kuid kogemata vajus vaid vaktsineerimise-teemale. See läks korraga karmiks ja laialivalguvaks.
Ning päeva lõpuks siis maiuspala Soome ja Eesti alkoholikampaaniate võrdluse näol.

Mõeldes iseendale kui blogivale inimesele ja kuulates neid ettekandeid, mõtlesin ma ka sellele, mida ma ise tahaks oma blogiga teha. Mis on minu roll ja väljund ja põhiline sõnum? Kellele ma seda kirjutan ja miks? Kas ma peaksin rohkem rääkima sellest, mille üle ma igapäevaselt mõtlen. Peaks minust saama teistele inimestele terviseteadusi tutvustav blogija? Peaksin ma tegema plaani ja seda siis ellu viima hakkama? Kas minu blogi võiks olla üks minu huvialane väljund. Nagu mõned eeskujud, kelle blogisid ma hea meelega loen. Või jätakata samas vaimus, tehes seda, mis parasjagu pähe kargab, olles eklektiline, fragmentaarne ja killustunud, seega peegeldada enam mind kui minu huvisid ja eesmärke? Ühesõnaga, mõtlemisainet jagus küllaga.

Ning täna siis magistritööde kaitsmised, mis mõnes mõttes on üks õppeaasta kõrghetki. Tehtud tööde kokkuvõtmine, teaduse kreemi eraldamine. Sellesse meepotti mõjub hiljutine uudis minu eelmise koduinstituudis toimuva kohta hiiglama suure tõrvatilgana.

Advertisements