Mitte küll otseses mõttes. Ei juhtu nagu midagi erilist ja suurt. Ei lahuta, ei saa lapsi ja ei pea armukest. Aga emotsionaalses plaanis on keeruline. Võib-olla on see möödunud suurte sündmuste järelkaja ja ettevalmistus järgmisteks suurteks sündmusteks. Kevadine õhk on justkui paks lõppude ja alguste ootustest.

Üle nädala tagasi käisin konverentsil ja pidasin ettekannet. Tundus, et asjaga otseselt mitteseotud publikule meeldis. Teema oli iga inimesega seonduv ja pilt huvitav. Ent kohal olnud teised spetsialistid oskasid vaid kritiseerida tehnilisi üksikasju, nägemata suuremat ja laiemat pilti. Ma olin tunnustusenäljas ja sain vaid minusse mitte kuidagi puutuva kriitika kivipuru.

Midagi sarnast juhtus veel. Teiste inimeste ja asjaoludega. Minu ootused ei vastanud tegelikkusele ja mulle tundus, et mind justkui peteti. See on kummaline.

Teisest küljest ootan ma ühte otsust. Väga mitmed otsused ootavad selle otsuse taga. Ja ma lükkan asju edasi. Mitte otseselt laiskusest, vaid teadmatusest. Ma pean mõttes plaane. Plaan B puhul tuleb tuua raamatukogust need raamatud, plaan C puhul teised. Plaan B puhul tuleb maale minnes auto kraami täis panna ja internetist otsida seda teist ja kolmandat. Plaan C puhul rääkida selle ja tolle inimesega ning ette võtta ühed tööd, mida tegelikult peaks tegema praegu. Plaan C tähendab ka mitmeid muid otsustamisi, mis plaan B puhul kaovad mõneks aastaks. Plaan B eeldab jällegi teisi otsustusi. Ja nii ma siis haun neid mõtteid ja otsuste algeid oma peas.

Ka mu kõrval on väikesi kummalisi sündmuseid, mis panevad mõtlema maailmalõpu mõtteid ja õlgu kehitama korraga. Naftareostus Mehhiko lahes, parteide lagunemine ja mädanemine siinsamas Eestis. Seda kõike on justkui liiga palju minu jaoks praegu.

Advertisements