Ütlen ausalt, ma kardan homset päeva. Selle kurva ja keerulise nädala kulminatsiooni. Kardan emotsioone, pisaraid ja tseremooniat. Ma pole kunagi varem sellises situatsioonis olnud.

Terve see nädal on olnud täidetud töödega. Füüsiliste töödega, mida maal lihtsalt teha tuleb. On olnud suurtes kogustes koristamist, pisut-pisut aiatööd ja siis üks mööbli uuendamise projekt. Täna tuleb jälle koristamist ja suures koguses kokkamist.

Օige natuke on aega jäänud ka meenutamiseks ja mõtisklemiseks. Kes siis õieti oli minu isa? Mida on ta meile õpetanud ja jätnud? Mis on see tema pärand? Oleme otsinud pilte ja mõelnud tema elu ja tegude peale. Ning mulle tundub, et viimastel aastatel ei tundnud ma teda peaaegu üldse. Mulle tundub, et ma justkui lendasin oma mõtetega üle tema igapäevase elu. Ning ma eriti ei soovinudki seal tema maailmas maanduda. Nii ongi ta mul meeles pigem minu keskkooliaegse inimesena ja lasteaiaaegse inimesena. Paljugi võiks tegelikult rääkida, kuid ma kahtlen, kas sõnad on õiged. Võib-olla neid õigeid sõnu ei tulegi üldse.

Head teed, isa!

Advertisements