Ühesõnaga, ma ei saa mitte vaiki olla.

Eelmisel nädalal kirjutas Postimehes arvamusloo Scott Abel. Tegemist on kriitilise kirjatükiga, mis kuulutab USA tervishoiusüsteemi hukku ette. Ning et koos USA-ga kaovad ka ülejäänud maailma head tervishoiusüsteemid. Ma usun, et oma mingi mõte on tema jutus sees, ent seda on kõvasti liialdatud. Ma olen üsna tõsiselt püüdnud jälgida tervishoiureformi ümber tiirlevaid arutelusid. Ning mulle hakkab üha enam tunduma, et ameeriklased üritavad leiutada seda jalgratast, mis on juba ammu olemas.

Kunagi aastal 1978 korraldas Maailma Terviseorganisatsioon konverentsi Alma-Atas ja võttis vastu deklaratsiooni. Selle kõige olulisem mõte oli tervishoiu paremaks toimimiseks ja kulude kasvu peatamiseks tuleb esmatasandi tervishoiu osakaalu tervishoiusüsteemides muuta suuremaks. Ning seda põhimõtet on USA-l kui ühiskonnal ja riigil vaja taas meelde tuletada ja praktikasse rakendada. Igasusuguse kulude kokkuhoiu alus on eelkõige varases sekkumises nii, et spetsialistidel oleks võimalikult vähe tööd. Kuna on näha, et turg tegelikult seal soosib eriarstiks saamist (inimesed tahavad olla eriarstid, sest siis saavad nad oma õppelaenu makstud, perearstina on see võimatu) ja inimesed hindavad maailma parima kirurgi tööd ainukeseks õigeks. Ühesõnaga, pikaaegne kultuur on jõudnud mõnes mõttes kriisi. Ent kultuuris vastuvoolu ujumine on väga raske, keeruline ja tundub mõttetu. Ent see võib olla nende üks väheseid võimalusi.

Scott Abelile saab väga mitmeti vastu vaielda. Jah, on tõsi, et ravimitööstus ja uute ravimeetodite leiutamine on tihedalt seotud innovatsiooni ja tasuvusega maailma tervishoiusüsteemides. Ent needsamad innovatsioonid ongi üks kulude kergitajaid. Ning nende innovatsioonide puhul saab alati küsida, kui suur hulk rahvastikust saab nendest tipptehnoloogiatest tõeliselt abi, kes on need inimesed, kellele toob uus väljatöötatud ravim kasu. Kui mitu kvaliteetselt, täisväärtuslikult elatud aastat sellest rahvastikule juurde tuleb. Ning ma näen, et kuigi selline innovatsioon on edasiviiv ja inimelusid säästev, siis selle eest makstav hind on võib-olla liiga suur paljude ühiskondade jaoks.

Ma mõtlen, et innovatsioon iseenesest ei kao ka radikaalse tervishoiureformi käigus ära. Sellistel headel asjadel on võime kohaneda oludega. Ning minu arvates olekski väga hea see, kui nutikad inimesed USA-s hakkaksid küsima endalt: “Kuidas saavutada hea tervis nii, et see ei maksaks väga palju, aga samas mõjutaks paljusid inimesi?”

P.S. kuigi tegemist on inglisekeelse dokumendiga, on see üsna lihtne lugeda, seega soovitan tutvuda.

Advertisements