Esmaspäeva hommikuks tuli üks suur ja hea uudis. Oluline hääletus USA esindajatekojas sai pühapäeva hilisõhtul positiivse lahenduse ja nüüd on seaduseks saamise teel veel puudu vaid presidendi allkiri. Marko Mihkelson kirjutab uudisest siin ja Ain Aaviksoo Praxise blogis.

Mina ise ei ole eelnõu detailidesse veel laskunud, kuid väga huvitav on olnud jälgida erinevate poolte sõnavõtte. Allpool siis väike ülevaade minu lemmikutest sellel teemal.

Ma ei tea miks, aga Paul Krugmani arvamusavaldused mulle väga meeldivad. Siin on tema arvamuseavaldus viimastel hääletuseelsetel päevadel.  Selles kirjeldab ta lühidalt olemasoleva korralduse suurimaid probleeme – kindlustusfirmade omavoli ja kasumiahnust, tööturu kujunemist nii, et üha väiksem osa elanikkonnast on tööandjate kaudu kindlustatud. Kindlustamaks haigete inimeste ligipääsu raviteenustele, on vajalik solidaarsus tervete inimeste poolt, nende poolt makstav raha aitab katta haigete kulud. Krugman viitab ka Mitt Romney (vabariiklane) poolt Massachusetsis läbiviidud tervishoiureformile aastast 2006. Obama plaan on mitmeid oma elemente lasknud “katsetada” just selle reformi käigus. Ning lootusrikkalt ootab ta hääletuse tulemust.

Krugmani teine arvamuslugu enne hääletust annab aimu otsuse suurustest ja tähtsusest.  Krugman ei ole ainus, kes võrdleb eelnõud 1935 aasta Social Security seadustega ja 1965 aasta Medicaid programmiga. Medicaid katab USA-s vaeste inimeste tervishoiukulusid.

Olen juba maininud vabariiklaste üksmeelset vastuseisu reformile. Vabariiklaste põhiargument on et, reform on suure riigivõlaga riigile liiga kallis ning suurendab riigi poolt tehtavaid kulutusi veelgi. Lisaks võtab tervishoiureform ära riigi tähelepanu majandusega tegelemiselt, ehk president peaks hoopis tegema juurde töökohti, aga nii et raha nende jaoks ei peaks kulutama. Ehkki vaadates nende tegevusi seoses muude eelnõudega võib öelda, et nende eesmärgiks on lihtsalt seista vastu absoluutselt kõigele, mida Obama ja demokraadid ette panevad. Meie jaoks siin on mõistetamatu, kuidas on võimalik tervisekindlustuse reguleerimist nimetada sotsialistlikuks-kommunistlikuks riigi laienemiseks, millele tuleb kõigest hingest vastu olla. Segadust tekitab juurde ka üks huvitav kodanikuliikumine “Tea Party”, mida võiks iseloomustada vastuhakuna järjest enam suurenevale riigile aga ka üha enam vastanduvate ja äärmuslikumaks minevate parteide kritiseerimisega.

Huvitav on olnud ka katoliku kiriku positsioon seoses reformiga. Kirikute liidrid on olnud tugevalt abordivastase hoiakuga. Nende abordivastasus on olnud nii tugev, et nad on olnud tervishoiureformi eelnõu vastu.  Vastupidiselt preestritele ja kirikujuhtidele on nunnad väidetavalt helistanud lausa Bart Stupaki kontorisse nõudmistega toetada reformi, sest reform on piisavalt karmilt abordivastane. Ning mitmed demokraatlikud saadikud on saanud pugeda nunnade selja taha, et öelda jah reformile. Washington Post on kirjutanud ühe kena loo Bart Stupaki kohta.

Hea küll, aitab praeguseks. See on lai ja pikk teema, mille juurde ma hea meelega veel tagasi tuleks. Kusjuures, kogu see kaklemine seal Meerikamaal meenutab üsnagi mulle siinset kohalikku kaklemist. No kasvõi teemal töökohtade loomine ja sotsiaalse turvalisuse tagamine, nendega tegelemise viisid ja vastutamine. Ainult, et kui neil seal on võimulolijatel plaan vähemalt ühes vallas, siis minuni pole eriti jõudnud arusaamist, et meil siin võimulolijatel oleks plaan.

Advertisements