Just nii! Eile oli minu blogi “sünnipäev”. Neli aastat tagasi olin ma üsna värske titemamma, kelle mõte oli jäädvustada T arengut ja käsitöölisi edusamme.Neli aastat hiljem olen ma toreda neljaaastase T ema,  üsna aeglane enda lõbuks kuduja ja terviseala algaja spetsialist. Rõhuasetused on päris teistmoodi. Blogi on olnud mulle enese avamise ja läbi mõtlemise koht. Siia pigem jõuab väiksem osa minu elust ja mõtetest. Mulle tundub, et oluline on olnud ka kirjutamisharjumuse kujundamisel. Minu jaoks on kirjutamine sarnane jalgrattasõiduga. Et paremini kirjutada, tuleb seda järjepidevalt teha, analüüsida ja seada uusi ülesandeid. Nii nagu koolis õpitakse kirjutama referaate ja esseesid läbi nende sagedase kirjutamise. Nii hoian mina ennast vormis, kirjutades kord sagedamini kord harvemini.

Teiseks on see kirjutamise koht olnud ka omamoodi sõpruskonna loomise tõukajaks. Koos foorumite ja paljude teiste blogidega. Ma oleks hea meelega postitanud blogi sünnipäevast juba eile, kuid Kullakeste märtsikuine istung oli nii tore, et ma jõudsin sealt koju alles siis, kui uni hakkas juba maha murdma.  Ning sealt üle Toomemäe koju jalutades oli hea mõelda: “Mul on toredad mõttekaaslased ja sõbrad.” Aitäh teile kaasaelamise eest ning võimaluste eest piiluda ka teie tegemistesse.

Nelja aasta jooksul on siia kogunenud 280 postitust, 33 423 külastust ning 148 kommentaari. Mitte just hiiglasuur, aga päris kogukas varamu.

Et tähistada ilusat numbrit, tõin ma koju neli pehmet alpakatallevillast lõngakera. Pehmet, roosat, sooja. Nad ei jää minu koju kauaks, peagi rändavad nad ühe minu blogi lugeja juurde.

baby alpaca mix

Teeme nii: Kõik teie head inimesed, kes te aeg-ajalt loete minu blogi, võtate julguse kokku ja kirjutate kommentaari käesolevale postitusele. Andke mulle teada, kuidas te mu blogini jõudsite ja mis põhjusel vahel tagasi tulete. Ja mina loosin pühapäeval, 14. märtsil teie seast välja lõngakerade uue omaniku.

Advertisements