Mul on Jeesuse iga. Sõna otseses ja kaudses mõttes. See number hirmutab mind. On inimesi, kellel on suur osa elutööst selleks ajaks tehtud. Ja on neid õnnelikke, kellel on selge siht silme ees ja kes astuvad oma rada ja teevad oma elutööd. Mind ennast on tabanud kahtlused ja kõhklused. Igasugused, erinevad. Ning kõige suurem jama on selles, et ma olen astunud oma seniste tegudega nii kõrgele, et pole enam ühte mõõdupuud millega mõõta ennast ja oma tahtmisi.

Kui ma olin noorem ja alles astusin ülikooli, siis hakkas mind ühel hetkel segama kummaline mõte. Ma hakkasin aru saama, et teadmistel ja ühiskonnakorraldusel puudub kõike kattev hierarhia. On kohatisi hierarhiaid, katalooge ja teadmistepuid. Ent kogu inimkonna teadmised ei mahu sinna puusse ära. Kõike ei saa päris adekvaateselt ja kõikidele sobival moel paigutada kataloogi või teadmiste hiearhiasse. See segas mind, sest mul ei olnud võimalik ennast alati igale poole paigutada. Õppimise osas ma püüdsin sellega leppida ja seni, kuni sa ise oled vaid vastuvõtja-töötleja-peegeldaja ei tekita see eriti probleeme.

Nüüd viimasel ajal, seoses rollide muutumisega tekib minus jälle tunne, et see hierarhia puudumine teeb elu keeruliseks. Eelmine aasta esimest korda tudengite ette minnes oli üks küsimus minu jaoks see, et keegi ei tee mulle eelnevat eksamit või kontrolli selle üle, mida ma tudengitele rääkima lähen. Kas tõesti pean ma ise ainuisikuliselt vastutama selle eest, et minu räägitu sobituks konteksti kõige ülejäänuga, mida õppetöö käigus pakutakse. Kuidas nii saab tagada õppetöö  kõrget kvaliteeti? Ning tänagi on mul alati selline tunne, et ma vajaksin mõõdupuud, mille alusel ennast hinnata ja parema kvaliteedi poole ronida. Vajaksin peeglit, mille ees ennast ja oma aju keerutada. Peeglit milles peegeldada oma unistusi ja lasta siis peeglil öelda: “võta ühendust professoriga X, ülikoolist Y. Temast saab sinu uus mentor ja kõrgemale ronida aitaja.”

See mõõdupuu puudumine tekitab depressiooni. Perfektsionistlikud tendentsid minus on jõudmas varsti punkti, kus lihtsam on loobuda kui pingutada. Ning ma alati ei julge minna inimeste juurde ja rääkida neile lugusid ja kuulata nende reaktsiooni. Pealegi, kui lood ja nende taustad on muutunud pikemaks kui 1000 sõna. Eriti, kui mulle tundub, et lood ja nende nüansid on olulised. Ent inimestel on kiire, nad ei jaksa neisse nüanssidesse süveneda.

Seega, kui keegi teab midagi peeglist, milles peegeldada endale oma unistusi, andke teada. Mulle oleks sellest vist päris palju kasu.

Advertisements