Sellel nädalal on olnud mõned kehvad päevad ja paar huvitavat tähelepanekut T poolt.

Keegi meist korjas üles viiruse. Tagantjärgi saame öelda, et T läbis selle kõige esimesena, ilmselt juba eelmisel nädalal. Minu kord algas esmaspäeval. Uni ja kummelitee aitasid mind juba kolmapäevaks töölainele. R-l läks kauem aega. Seega, kolmapäeva hommikul oli T-l lastaeda saamiseks vaja kasutada bussi. Otsisime üles bussipiletid ja asusime teele. T-le meeldis – enam liikumist, rohkem inimesi ja parem vaade autodele ja bussidele. Osa teed sai kelgu peal sõita ja lasteaeda minek oli hoopis teistsugune. Lasteaias riideid vahetades pakkus ta: “Ma tahan, et sina ja issi tulete mulle järgi ja siis me läheme sinuga bussiga koju.” Arusaadavalt see variant ei ole eriti mõistlik. Järgmisel hommikul siis esitati järgmine nõudmine: “Tahan, et ainult emme tuleb mulle järgi!” Ilmselgelt on nelja-aastasel poisil bussiga sõita palju huvitavam kui igapäevaselt autoga. Nii ma siis olingi korralik ema ja läksin pisut enne viit töölt ära, et viia oma poeg bussiga sõitma. Kusjuures, õues oli valge! Jee! Kevad hakkab kukesammul lähenema! Riidessepaneku ajal saabus pimedus, ent asi seegi. Kaare peatusest koduni sai sõita kelguga, joosta kelku vedades ja lumehange sisse ennast heita. Ja rohkem polegi õnnelik olemiseks vaja!

Advertisements