On väga tõenäoline, et USA kodanike jaoks algab tervishoiusüsteemi ja korralduse osas ees huvitav ja keeruline aeg. Jõululaupäeval hääletati ka Senatis tervishoiu korraldust reformiva seadustepaketi poolt. Ning algab protsess, mille esimesi vilju võiks maitsta saada alles 2013 aastast alates.

Kuigi sealsed debatid räägivad suurte sõnadega ja kirglikult tervishoiusüsteemi kui terviku reformimisest, on tegemist siiski vaid ühele osale tervishoiusüsteemile päitsete pähe panemise katsega.

Peamiseks probleemiks USA tervishoiukorralduses on ühest küljest maailma kõige kallim meditsiin, ning teisest küljest selle kättesaamatus olulisele osale rahvastikust. Meil Eestis on suhteliselt vähe neid, kelle jaoks näiteks perearstile minek on keeruline või võimatu seetõttu, et keegi ei maksa nende eest maksu ja neil puudub tervisekindlustus. USA-s saab umbes 15-20% rahvastikust öelda, et neil ei ole tervisekindlustust ega võimalust seda hankida ja nad ei kuulu nende hulka, kelle eest maksaks arstidele riik.  Pannes need kaks probleemi kokku, tekib olukord, kus inimestel ei ole ligipääsu maailma parimale meditsiinile, sest neil ei ole raha.

Ma usun, et enamus minu lugejaid mäletab meie tervishoiureformi 90-aastate jooksul. Meil oli ühel hetkel ühiskonna kõikide gruppide ja enamus inimeste jaoks ilmselge vajadus ümber korraldada enamus tervishoiuga seotud teemasid – rahastamine, teenuste osutamine ja haiguspäevade hüvitamine. Nii arstid, tavalised inimesed, kui ka seaduste tegijad said aru, et vaja on muutust. Ning valitses enam vähem konsensus muutuse suuna osas. Ning kõikide osapoolte arusaam ja väike ühiskond aitasid kaasa muutuste edukale läbiviimisele. Nüüd tagantjärgi vaadates, ning eriti kõrvutades Eesti protsessi USA omaga tundub mulle, et kogu süsteemi ümberkorraldamine enam-vähem ühel ajahetkel on isegi hea. Nii on võimalik vaadata korraga üldpilti, otsida eeskujusid ja toimivaid mudeleid teistest riikidest. Hinnata neid kriitiliselt mitmest aspektist korraga ja püüda siis nende abil leida kohalikele otsustajatele sobivaid stsenaariume. Et siin tollel hetkel oli tuntav vastava ala spetsialistide puudus, siis usaldati neid väheseid, kes olemas olid. USA-s on võimatu saavutada konsensust juhtivate inimeste, otsustajate ja väga erinevate huvigruppide vahel. Selleks peaks sealne tervishoiusüsteem olema kreenis või pankrotis või veelgi parem mõlemat korraga. Nii ongi seal võimalik muuta suurt süsteemi väikeste sammude kaupa.

Ent USAs on olukord keerulisem. Sealses ühiskonnas on gruppe, kellele praeguse olukorra säilitamine on mõnes mõttes eluküsimus. Ent samas on kogunenud kriitiline mass, kelle vajadus uute reeglite järgi on ilmne ja tungiv. Olen lugenud kümneid lugusid sellest, kuidas inimesed ei saa tervisekindlustust selle tõttu, et nad on elus pidanud läbi tegema keisrilõike, neil on olnud autoavarii, pärilikud haigused ja nii edasi. Kõige jaburam variant, mida mul õnnestus läbi mitmete blogide lugeda oli lugu 6-kuusest lapsest, kes oli liiga paks. Rinnapiimal olev beebi oli lihtsalt kasvanud liiga kiiresti ja muutus seetõttu kindlustusfirmade jaoks vastuvõetamatuks kliendiks. Arstid soovitasid emal laps dieedile panna, et perekond saaks jätkata oma senise kindlustusfirma juures.

Kui sügisel oli uudistes kuulda tulistest debattidest reformikava ja plaanitavate seaduste üle, siis hämmastasid mind esialgu reformi vastuargumendid. “Ma ei taha riigi ametnikku nuuskima enda ja arsti vahelisse suhtlusse,” ründasid lihtsad inimesed presidendi plaani. Sarah Palin ja tema ringkond lasi lendu kuulduse “surmapaneelidest”, kes otsustavad inimestele ravi määramise mõttekuse üle. Kõige enam hämmastas mind tervishoiu rahastamise sidumine aborditeemaga. 
Esialgu oli plaanis luua erakindlustusfirmade kõrvale riiklikud programmid, mille kaudu oleks võimalik osta kindlustust vabatahtlikult. See hea mõte lükati kõrvale nii alamkojas kui Senatis. Seega kokkuvõttes piirati lihtsalt pisut erakindlustusfirmade õigusi – nad ei või enam eelneva terviseseisundi põhjalt keelduda kindlustuskaitsest. Samuti kaob nende õigus seada limiite inimese teenuste ostmise kulutustele elu jooksul. Ehk, vähidiagnoos ei jäta sind poole ravi ajal ilma kindlustusest ja ei vii sind pankrotti. Tavalisele inimesele toob uus seadus juurde ühe uue kohustuse – osta endale tervisekindlustus. Kui oled ilma, saab sind karistada rahatrahviga. Ning väiksematele ettevõttele pakub tervisekindlustuse ostmine oma töötajatele nüüd väikest maksusoodustust.

Ma loodan, et suudetakse tekitada seaduse lõppvariant, mis on sobiv nii alamkojale kui senatile, ning see ka kenasti jõustada. Ning veel enam loodan ma, et see ei jää üheks üksikuks sammuks tervishoiu reformimisel USA-s, vaid sellest saab ühe pika reformidetee väärikas alguspunkt. Probleeme, mis vaidlustes esile on tulnud ja lahendust vajaksid, on kuhjaga. Näiteks arstidele palga maksmise korraldus, ning esmatasandi arstiabi soodustamine. Nii uskumatu, kui see ei tundu, on USA-s tõsine probleem perearstidega.

Ain Aaviksoo on Praxise blogis tutvustanud lühidalt USA tervishoiureformi.

Advertisements